Materialism on filosoofiline uskumus, et maailm koosneb ainest ja et muud liiki olendeid (asju) ei ole olemas. Kõik, mis eksisteerib, on materiaalse loomusega või sõltub materiaalsetest protsessidest. Näiteks nähtused, mida me tavakeeles nimetame teadvuseks, nähakse materialismi järgi sageli materiaalse ajufüsioloogia tulemuseks: teadvus ei ole iseseisev immateriaalne substants, vaid ilmneb närvi- ja aineprotsesside kaudu. Teisisõnu, aine (või materiaalsed seisundid) moodustab filosoofilise materialismi aluse. Füsikalism on sellele ideele lähedane termin, mis rõhutab füüsika kui viimase tasandi teaduslikku seletusraamistikku.

Uskumused, religioon ja teadvuse küsimus

Eriti ei usu materialist jumalatesse või muudesse üleloomulikesse olenditesse, sest sellised olendid oleksid materiaalse maailmaga vastuolus või ei ole neid otseselt tuvastatavad loodusteaduste meetoditega. Materialistid kalduvad pidama vaimu- või vaimu ideeid kas kasulikuks metafooriks, emotsioonide ja mõtete kirjeldamiseks, või väidavad, et need on teaduslikult seletatavad fenomenid. Seetõttu on materialistid definitsiooni järgi tihti ka ateistid, kuid kõigil ateistidel ei pruugi olla materialistlikku maailmavaadet (mõned võivad olla näiteks agnostikud või pooldada muud tüüpi naturalismi).

Kaasaegne materialism ja teadus

Kaasaegsed filosoofilised materialistid on laiendanud klassikalist määratlust, arvestades kaasaegseid teadusleid. Nad võtavad arvesse, et universumis eksisteerivad ka sellised põhiobjektid ja omadused nagu energia, erinevad jõud ja isegi ruumi käitumine ja kõverus. On teada, et aine ja energia on omavahel asendatavad (E = mc²) ning mitmed nähtused, näiteks gravitatsioon, seostatakse materiaalse aine ja energia jaotumisega ruumis‑ajaski. Siiski jääb keeruliseks küsimus, kuidas täpselt defineerida „ainet” tänapäevase füüsika valguses: kas kvantväljad, energia kujul ilmnevad olendid ja ruum‑aja ise on „aine” või vajavad need erinevat määratlust.

Peamised suunad materialismis

  • Reduktsionistlik materialism püüab seletada kõrgema tasandi nähtusi (näiteks psüühika) täielikult madalama tasandi füüsikaliste kirjeldustega.
  • Eliminatiivne materialism väidab, et mõned tavapsühholoogia kontseptsioonid (nagu mõnede kritiseerijate arvates „usundilised” või „folk-psühholoogilised” mõisted) võivad tulevikus teaduse edenedes täielikult kaduda ja asenduda täpsemate neuroteaduslike seletustega.
  • Fonksionalistlikud vaated rõhutavad, et vaimsete seisundite iseloom seisneb pigem nende funktsioonis ja suhetes kui otseselt aine spetsiifilises kujus; funktsionalism võib olla kombineeritav materialismiga, kui need funktsioonid realiseeruvad materiaalses süsteemis.
  • Dialectical ja historian materialism on poliitilis‑filosoofilised traditsioonid, mis ühendavad materialistlikku ontoloogiat sotsiaalse ja ajaloolise analüüsiga (nagu marksismi filosoofias).

Seotud filosoofilised lähenemised

Teised filosoofilised suunad jagavad mõningaid materialismi eesmärke või meetodeid. Näiteks reduktsionism püüab selgitada keerukaid nähtusi nende lihtsamate alustasandite kaudu; loogiline positivism rõhutas kontrollitavust ja teaduslikku verifitseeritavust; ning empirism rõhutab teadmise allikatena meelelisi kogemusi ja vaatlust. Kõik need lähenevad maailmaküsimustele naturalistlikust ja teaduslikust perspektiivist, kuigi erinevad ideoloogiad ja metoodilised rõhuasetused võivad nad teineteisest eraldada.

Ajalugu

Materialismi algupära peitub ühes Vana-Kreeka filosoofia liigis. Varaseid materialistlikke ideid leidub filosoofide seas nagu Thales, kes pidas vett kõigi asjade algmaterjaliks, samuti tuntud naturalistide hulgas nagu Epikuros ja Lucretius, kelle kirjutised rõhutasid looduse materiaalset seletust ja juhuseid. See idee ilmus ka teistes antiikaja kultuurides: näiteks India Charvaka (lokāyata) traditsioonid ja teatud Hiina koolkonnad pakkusid materialistlikke või naturalistlikke seletusi maailma kohta. Keskajal ja varauusajal mõjutasid materialistlikke vaateid nii teaduse areng kui ka ideoloogilised konfliktid, ning 19. ja 20. sajandil said materialismi erinevad vormid taasaktualiseerituks tänu teaduse ja marksismi arengule.

Kriitika ja kaasaegsed probleemid

Materialismi on kritiseeritud mitmel rindel. Mõned filosoofid väidavad, et materialism ei suuda täielikult seletada subjektiivset kogemust (nn „kvalia”‑probleem), teised väidavad, et deterministlikud tõlgendused ei seo kokku moraalsete vastutuse või teadvuse tundega. Samas on materialism tänu teadusele saanud mitmeid tugevaid mõjusid maailmakäsitluse kujundamisel ja jätkuvalt on see kesksel kohal vaidlustes meele‑keha probleemi, teadvuse seletuse ja looduse põhielementide kohta.

Kokkuvõtvalt on materialism lai ja mitmetahuline suund, mis väidab materiaalse ja mõõdetava olemasolu esmapilgul ning püüab seletada kogu maailma ja inimkogemuse selle alusel. Selle täpne vorm ja järeldused sõltuvad mõnikord ka filosoofilistest eeldustest, teaduse arengust ja terminite — nagu „aine” või „energia” — määratlemisest kaasaegses teaduskeeles.