Meselsoni-Stahli katse
Meselsoni-Stahli katse oli Matthew Meselsoni ja Franklin Stahli 1958. aastal tehtud katse, milles kasutati E. coli DNAd. Oma eksperimendiga leidsid nad, et DNA replikatsioon on poolkonservatiivne. DNA koosneb kahest spiraalist, mis on ühendatud. Kui need kaks keerist kopeeritakse, on mõlemas üks osa pärit algsest rakust. Teine osa luuakse uuesti. Keemias nimetatakse seda sünteesiks.
See replikatsioon võib toimuda kolmel erineval viisil:
- konservatiivne replikatsioon: Algne DNA säilitatakse sellisena, nagu see on. Sellest sünteesitakse kaks uut keerist.
- poolkonservatiivne replikatsioon: Pool DNA-st säilib, teine pool sünteesitakse.
- hajutatud replikatsioon: Kuid sünteesitud lülide võib lisada kas vanale või uuele spiraalile.
Meselson ja Stahl leidsid, et DNA kasutab poolkonservatiivset replikatsiooni. Nad panid bakterid keskkonda, kus oli lämmastiku isotoop. Kõigepealt kasutasid nad N14. Seejärel integreerisid bakterid selle isotoobi oma DNAsse. Hiljem kasutasid nad keskkonda, mis sisaldas N15. Seejärel vaatasid nad, millist isotoopi bakterite DNA sisaldas. Nad leidsid, et see sisaldas mõlemat lämmastiku isotoopi, mis tähendab, et konservatiivne replikatsioon ei ole õige järeldus. Lähemal vaatlusel said nad siis välistada ka hajutatud replikatsiooni. Mõned spiraalahelad olid kõik N14. Teised spiraalide ahelad ajast N15 keskkonnas olid N15.
Kokkuvõte kolmest soovitatud DNA-sünteesi meetodist
Küsimused ja vastused
K: Mis on Meselsoni-Stahli katse?
V: Meselsoni-Stahli katse oli Matthew Meselsoni ja Franklin Stahli 1958. aastal tehtud katse, mille käigus kasutati E. coli DNA-d, et teha kindlaks, et DNA replikatsioon on poolkonservatiivne.
K: Kuidas toimib poolkonservatiivne replikatsioon?
V: Poolkonservatiivse replikatsiooni puhul säilitatakse pool algsest DNA-st, samal ajal kui teine pool sünteesitakse uuteks niidideks.
K: Millised on kolm võimalikku viisi, kuidas DNA võib paljuneda?
V: Kolm võimalikku viisi, kuidas DNA võiks replikatsiooni toimuda, on konservatiivne replikatsioon, poolkonservatiivne replikatsioon ja hajutatud replikatsioon.
K: Kuidas tõestasid Meselson ja Stahl, et poolkonservatiivne replikatsioon on õige?
V: Et tõestada, et poolkonservatiivne replikatsioon on õige, panid nad bakterid keskkonda, kus nende DNAsse integreerus lämmastiku isotoop (N15). Seejärel kasutasid nad keskkonda, mis sisaldas N14, ja jälgisid, millised isotoobid olid bakterite DNAs olemas - leiti nii N15 kui ka N14, mis välistas konservatiivse ja hajutatud replikatsiooni kui võimalused.
K: Mida nad täheldasid, kui nad vaatasid N15-keskkonnas olevate keerisahelate aegadest?
V: Vaadeldes N15-keskkonna aegseid spiraalahelisid, leidsid nad mõned, kus oli ainult v, samas kui teistes olid olemas nii N14 kui ka N15.
