Ameerika Informatsioonivahetuse Standardkood
ASCII (hääldatakse az-kee, ass-key, kui see on ameeriklane) on arvutite tähemärkide tabel. See on binaarkood, mida elektroonikaseadmed kasutavad teksti töötlemiseks, kasutades inglise tähestikku, numbreid ja muid levinud sümboleid. ASCII on lühend Ameerika teabevahetuse standardkoodist (American Standard Code for Information Interchange). ASCII töötati välja 1960. aastatel ja see põhines varasematel telegraafisüsteemides kasutatud koodidel.
Kood sisaldab 128 tähemärgi määratlusi: enamik neist on trükitavad tähestiku tähemärgid, nagu abc, ABC, 123 ja ?&!. On ka juhtmärke, mida ei saa trükkida, vaid mis kontrollivad teksti töötlemist, näiteks uue rea alustamist. Need on alloleva tabeli vasakus veerus. Enamikku juhtimismärke ei kasutata enam oma algsel otstarbel. Puuduvad tõelised vormindamise kontrolljooned (paksus, kursiiv jne).
Mõnikord räägib keegi failist või dokumendist ASCII-formaadis, mis tähendab, et see on tavaline tekst.
ASCII kasutab märkide kujutamiseks 8 binaararvu (bitti): 1000001 (või 41 heksadekaalarvudes või 65 standardse baasi 10 numbrites) tähistab suurtähte A; 1000010 tähistab B; 1000011 tähistab C ja nii edasi järjestikku. Kaheksa bitti võimaldasid pariteedibiti lisamist igasse jadapordi või modemi kaudu saadetud baiti, seda bitti kasutatakse vigade vältimiseks. See oli olulisem aastaid tagasi, kui ühendused olid sageli mürarikkad.
95 graafilist ASCII-märki numbritega 32-126 (kümnendmärgina).
Laiendatud ASCII
ASCII-s ei ole diakriitilisi tähiseid (tähe juurde lisatavad märgid, nagu saksa keeles vokaalide kohal olevad punktid (umlaudid) või hispaania keeles kasutatav tilde (~) "n" kohal "ñ" jaoks). See oli mõeldud ainult inglise keele jaoks ja ei toimi hästi enamiku teiste keelte puhul. Ka mõned teistest keeltest laenatud ingliskeelsed sõnad kasutavad neid märke, näiteks resumé (vt lisa: Inglise sõnad diakriitikaga).
See viis selleni, et mõnedes süsteemides kasutati 7 biti asemel 8 bitti (täisbaid). 8 bitti kasutavate süsteemide õige nimetus on laiendatud ASCII. Kaheksa bitti võimaldab 256 märki. Esimesed 128 märki peavad olema samad, mis ASCII puhul, ja ülejäänud kasutatakse tavaliselt tähestiku tähtede jaoks koos aktsentidega, näiteks É, È, Î ja Ü. See lahendab probleemi keelte puhul, mis põhinevad ladina tähestikul, kuigi kõik laiendatud ASCII süsteemid ei ole samad. Teised tähestikud, nagu kreeka tähestik, kirillitsa tähestik, vajavad teistsugust tähemärkide kogumit. Ja mõned süsteemid, näiteks need, mis kasutavad hiina tähemärke, ei tööta ikka veel, sest neis kasutatakse tuhandeid tähemärke. Seega loodi unicode, et oleks üks ühine süsteem kõigi keelte jaoks.
Standardset ASCII-t kasutatakse endiselt laialdaselt, eriti arvutitarkvaras ja HTML-failides. Kuni 2010. aastani oli see URL-ide standard. Sageli võtavad veebilehed, millel on teksti sisestamiseks mõeldud väljad, vastu ainult ASCII-teksti. Kõik erimärgistused paksus kirjas või keskendatud tekstis jne kuvatakse valesti.
Küsimused ja vastused
K: Mis on askeetlus?
V: ASCII on arvutite tähemärkide tabel, mis kasutab binaarkoodi, et käsitleda teksti, kasutades inglise tähestikku, numbreid ja muid levinud sümboleid.
K: Mida tähendab ASCII?
V: ASCII on Ameerika standardkood infovahetuseks (American Standard Code for Information Interchange).
K: Millal töötati välja ASCII?
V: ASCII töötati välja 1960. aastatel.
K: Mitu märki on koodis?
V: Kood sisaldab 128 tähemärgi määratlusi, millele on määratud numbrid 0-st 127-ni.
K: Mitu bitti kulub ühe ASCII-märgi kujutamiseks?
V: Ühe ASCII-märgi kujutamiseks on vaja 7 binaarkoodi (bitti).
K: Kas ASCII arvutifailis kasutatakse ühte baiti iga tähemärgi kohta?
V: Jah, ASCII arvutifail kasutab ühte baiti iga tähemärgi kohta, kusjuures iga baidi kohta on 8 bitti.
K: Kas standardset ASCII-d kasutatakse tänapäevalgi? V: Jah, standard-ASCI on tänapäeval ikka veel üldkasutatav, eriti arvutitarkvaras ja HTML-failides.
