Mirza Ghalib

Varajane elu

Ta sündis 1796. aastal Akbarabadis (praegune Agra). Tema isa Abdullah Beg Khan ja onu Nasrullah Beg Khan sündisid koos oma kolledžisõpradega.

armees. Mirza Ghalib jäi orvuks, kui ta oli vaid 5-aastane. Ta elas 4 aastat oma onu juures, kui ka tema onu suri.  

Ta hakkas ise Agras šer'i ütlema. Ta abiellus Nawab Ilahi Baksh 'Maaroof' tütrega ja kolis seetõttu Delhisse. Delhis pühendas ta end täielikult luule tööle. Peagi omandas ta pärsia keele. Et keegi ei nimetaks teda be-ustadiks ( ilma õpetajata), fabritseeris ta loo, et ta lasi kaks aastat majas elada iraani õpetajal Abdul Samadil, kes õpetas talle pärsia keelt. Ghalib oli alati uhke oma farsikeelse luule üle, kuid teda tuntakse rohkem tema urdu proosa ja luule järgi.

Hilisem elu

Ta elas oma elu alati rahapuuduses. Pärast 1857. aastat lakkas kuningliku durbari toetus. Pension Briti valitsuselt peatati, sest teda kahtlustati mässuliste toetamises. Ta sõitis isegi Calcuttasse, et pensioni uuesti alustada, kuid tulutult. Ta läks Rampuri nawabi juurde, kes lubas talle 200 ruupiat, kui ta elab Rampuris, ja 100 ruupiat, kui ta elab kusagil mujal. Tema pensioni taastati 3 aastat pärast seda, kuid kogu see raha kulus vanade võlgade tasumiseks. Ghalib suri 1869. aastal.

Kirjad

Mirza Ghalibile on võlgu mitte ainult urdu luule, vaid ka proosa. Tema kirjad andsid aluse lihtsale ja populaarsele urdu keelele. Enne Ghalibi oli urdu keeles kirjade kirjutamine väga ornamentaalne. Ta muutis oma kirjad "rääkivaks", kasutades sõnu ja lauseid nii, nagu räägiks ta lugejaga. Tema sõnul "sau kos say ba-zabaan-e-qalam baateiN kiya karo aur hijr meiN visaal kay ma-zay liya karo" [ sajast kilomeetrist rääkima sulekeelega ja nautima kohtumisrõõmu isegi siis, kui olete lahus]. Tema kirjad olid väga mitteametlikud, mõnikord kirjutab ta lihtsalt inimese nime ja alustab kirja. Ta ise oli väga humoorikas ja tegi oma kirja ka väga huvitavaks. Ta ütles: "maiN koshish karta hooN keH koi aisi baat likhooN jo pa-Rhay kHoosh ho jaaye" [ma tahan kirjutada need read, et kes neid loeb, peaks seda nautima] Kui ühe tema sõbra kolmas naine suri, kirjutas ta... "Allah Allah aik woH log haiN jo teen teen dafaH iss qaid say chhooT chu-kaiN haiN aur aik hum haiN keH aik ag-lay pachas baras say jo phaNsi ka phaNda ga-lay meiN paRha hai to naH phaNda hi TuT-ta hai naH dum hi nikalta hai" [Allah Allah, meie seas on mõned, kes on kolm korda vanglast vabanenud ja mul on juba 50 aastat see köis kaelas, ei see köis katke ega võta mu elu]. Mõned õpetlased ütlevad, et Ghalibil oleks sama koht urdu kirjanduses ka ainult tema kirjade põhjal.

Luule

Urdu ghazalides lisas Ghalib lisaks armastusele ja ilule ka kõik elu tahud. Tänu temale sai urdu ghazali lõuend väga laiaks.

Kuna Ghalib oli väga hõivatud pärsia keelega, kasutas ta varasemates šerrites raskeid sõnu ja tema fantaasia lennud olid sellised, et... "yaa to aap sam-jhay yaa kHuda sam-jhay" [ kas sa (Ghalib) mõistad või Jumal mõistab].

Ghalib ei olnud filosoof, kuid ta seadis kahtluse alla asju enda ümber. jub keH tujh bin nahiN koi maujood phir yeH hungaamaH ai kHuda kya hai [ kui peale sinu ei ole kedagi; siis, oh Jumal, miks on see pööre]

Tema kirjutistest leiab ka ulakust, ta teeb nalja iga asja ja kõigi üle, kaasa arvatud enda üle. jiss meiN laakhoN baras ki hooreiN hoN aisi jannat ka kya ka-ray koi [ kui naised on miljon aastat vanad, mida ma teen selle paradiisiga]

Aga Ghalibi šer ei mõjuta mitte ainult kohe südant, vaid paneb ka mõtlema. aah ko chahiye aik umr asar ho-nay tak kaun jeeta hai teri zulf kay sar ho-nay tak.

hum nay mana keH tagHaful naH karo-gay lekin kHaak ho jaaayeN-gay tum ko kHabar ho-nay tak.

daame hur mauj meiN hai hulqa-e-sad kaam nihaNg dekheiN kya guz-ray hai qat-ray peH guhar ho-nay tak.