Monotsüüdid – immuunsüsteemi rakud, makrofaagide ja dendriitrakkude eelkäijad

Monotsüüdid: immuunsüsteemi võtmerakud — makrofaagide ja dendriitrakkude eelkäijad, kiire liikumine põletikusse ja varu põrnas.

Monotsüüdid on teatud tüüpi valged verelibled, mis on osa inimkeha immuunsüsteemist. Tavaliselt tuvastatakse neid värvitud määretes nende suurte kahelabiliste tuumade järgi. Nad on teatud tüüpi reservrakud, mis muutuvad makrofaagideks ja immuunsüsteemi abirakkudeks, mida nimetatakse dendriitrakkudeks.

Päritolu, arvukus ja identifitseerimine

Monotsüüdid tekivad peamiselt luuüdis ja vabanemine vereringesse on kontrollitud kasvufaktorite ja keemiliste signaalide (näiteks M-CSF/GM-CSF ja kemokiinide kaudu). Normaalsetes tingimustes moodustavad monotsüüdid umbes 2–10% kogu vereringes olevatest leukotsüütidest (ligikaudu 0,2–0,8 × 10^9/L). Veres elavad nad tavaliselt 1–3 päeva, seejärel liiguvad kudedesse, kus nad võivad diferentseeruda ja püsida pikemalt.

Morfoloogiliselt on nad suuremad kui lümfotsüüdid, neil on sageli neeru- või poolkuu-kujuline tuum ning rohkelt tsütoplasmat, mis võib sisaldada peeneid faguolüsosoomidele viitavaid granuleid. Lisaks mikroskoobile kasutatakse nende määramiseks ka voolutsütomeetriat, kus sagedased pinnamarkerid on CD14 ja CD16.

Monotsüütide alamgrupid

• Klassikalised monotsüüdid (CD14++ CD16−) — kõige arvukamad, aktiivsed fagotsütoosil ja kiirel reageerimisel põletikule.
• Intermediaarsed monotsüüdid (CD14++ CD16+) — sekretsioonilt ja antigeeniesituses rohkem väljendunud mõne patoloogia korral.
• Non‑klassikalised monotsüüdid (CD14+ CD16++) — patseerivad veresoonte pindadel, osalevad endoteeli toitmises ja vaskulaarses puhthoius.

Funktsioonid immuunsüsteemis

Monotsüütide peamised rollid on järgmised:

• Fagotsütoos: nad söövad ja lagundavad mikroobe, surnud rakke ning rakujäänuseid.
• Antigeeniesitus: diferentseerudes dendriitrakkudeks või makrofaagideks esitavad nad antigeene T‑rakkudele, algatades adaptiivse immuunvastuse.
• Sünteesivad tsütokiine ja kemokiine: sekreteerivad signaale (nt TNF, IL‑1, IL‑6), mis koordineerivad põletikulist vastust ja kutsuvad kohale teisigi immuunrakke.
• Koediferentseerumine ja paranemine: osalevad koe remodellingus, angiogeneesis ja haavade paranemises.
• Osalus kroonilistes protsessides: monotsüütidest arenenud makrofaagid mängivad olulist rolli ateroskleroosi, granuloomide ja kroonilise põletiku tekkel.

Kahekiiruseline tegevus

Monotsüüdid töötavad immuunsüsteemis kahel peamisel viisil:

1. Residentide makrofaagide ja dendriitrakkude järkjärguline täiendamine normaalsetes tingimustes.
2. Liiguvad kiiresti (~ 8–12 tundi) nakatunud kudedesse vastusena põletikusignaalidele. Seal jagunevad ja diferentseeruvad nad makrofaagideks ja dendriitrakudeks, et tekitada immuunvastust.

Reservid ja ränne

Mõnede hinnangute järgi ladustatakse osa monotsüütidest reservina põrnas — see reserv aitab kiiresti suurendada monotsüütide hulka põletiku või vigastuse korral. Ülejäänud monotsüüdid on kas ringluses veres või erinevates kudedes, kus nad täidavad koealaseid ülesandeid.

Kliiniline tähendus ja laboriuuringud

Monotsüütide arv ja proportsioon on olulised diagnostilised näitajad:

• Monotsütoos (suurenenud arv) esineb sageli krooniliste infektsioonide, põletikuliste või autoimmuunhaiguste, teatud hematoloogiliste seisundite ja paranemise faasis pärast neutropeeniat.
• Monotsütopeenia (vähenenud arv) võib tekkida mõnede infektsioonide, steroidravi, luuüdi kahjustuse või teatud geneetiliste häirete tõttu.
• Monotsüütide uuringud tehakse tavaliselt täisvereloenduse (CBC) ja vajadusel voolutsütomeetria või veresoorestatud määrde abil, mis aitab hinnata morfoloogiat ja alamrühmade jaotust.

Ravipõhimõtted ja uurimisvaldkonnad

Monotsüütide ja neist arenevate makrofaagide ning dendriitrakkude rolli mõistmine on aktiivne uurimisvaldkond. Sihtimine (nt CCR2, M‑CSF signaalid) pakub terapeutilisi võimalusi põletikuliste haiguste, autoimmuunsuse ja mõnede vähitüüpide raviks. Samuti uuritakse monotsüütide rolli nakkushaigustes ja koeparanemises, et parandada immunoteraapiaid ja regenereerivaid lähenemisi.

Kokkuvõtvalt on monotsüüdid paindlikud ja mitmekülgsed immuunrakud: nad hoolitsevad nii igapäevase koe jäätmekoristuse eest kui ka reageerivad kiiresti infektsioonile, muutes end vajadusel funktsionaalseks makrofaagiks või dendriitrakuks, mis suunab immuunsüsteemi edasist tegevust.

Füsioloogia

Monotsüüte toodetakse luuüdis tüvirakkude eelkäijatest, mida nimetatakse monoblastideks. Monotsüüdid ringlevad vereringes umbes üks kuni kolm päeva ja liiguvad seejärel tavaliselt kogu keha kudedesse. Nad moodustavad kolm kuni kaheksa protsenti vere leukotsüütidest.

Vereringest kudedesse rändavad monotsüüdid diferentseeruvad seejärel makrofaagideks või dendriitrakkudeks, mis jäävad seejärel kudedesse. Makrofaagid vastutavad kudede kaitsmise eest võõraste ainete eest. Need on rakud, millel on suur sile tuum, suur tsütoplasma pindala ja palju sisemisi vesikleid võõrkehi võõraste ainete töötlemiseks.

Monotsüüdid ja nende makrofaagide ja dendriitrakkude järglased täidavad immuunsüsteemis kolme peamist funktsiooni. Need on fagotsütoos, antigeeni esitlemine ja tsütokiinide tootmine.

1. Fagotsütoos on mikroobide ja osakeste vastuvõtmine, millele järgneb nende materjalide seedimine ja hävitamine. Monotsüüdid on samuti võimelised tapma nakatunud peremeesrakke antikehade abil.
2. Mikroobifragmendid, mis jäävad pärast sellist seedimist alles, võivad olla antigeenideks. Seda protsessi nimetatakse antigeeni esitluseks ja see viib T-lümfotsüütide aktiveerumiseni. Need tekitavad spetsiifilise immuunvastuse antigeeni vastu.
3. Teised mikroobiproduktid võivad otseselt aktiveerida monotsüüte ja see toob kaasa põletikupõhiste tsütokiinide tootmise.

Monotsüüdid

Küsimused ja vastused

K: Mis on monotsüüdid?

K: Kuidas saab monotsüüte tuvastada?

K: Milleks muutuvad monotsüüdid?

K: Millised on kaks kiirust, millega monotsüüdid töötavad immuunsüsteemis?

K: Mida teevad monotsüüdid, kui nad jõuavad nakatunud kudedesse?

K: Kus ladustatakse pooled monotsüüdid?

K: Kus asuvad ülejäänud monotsüüdid?

Otsing