Atelopus, üldtuntud kui harlekiinsammal, on suur ja mitmekesine konnade perekond (perekonnatase on anfibiotes tavaliselt tõu või sugukonna all; Atelopus kuulub pärisrookonnadesse, nt perekonda Bufonidae). Nad elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning nende levila ulatub nii kaugele põhjas kui Costa Ricas ja lõunas kuni Boliivias. Paljud liigid on piiratud väga väikese levikualaga, teised esinevad laiemalt Andide ja madalamate mäestike aladel. Atelopused on üldjuhul väikesed, sageli erksavärvilised ja päevased kahepaiksed. Enamik liike elab kesk- ja kõrgete jõgede ja ojakeste lähedal, kus nad paljunevad ja otsivad toitu. Paljusid liike peetakse praegu ohustatud liikideks, teised on juba välja surnud. Nende vähenemise peamiseks teadaolevaks põhjuseks on haigus, mida põhjustab seene Batrachochytrium dendrobatidis, ent olulist rolli mängivad ka elupaikade hävitamine, kliimamuutused ja teised inimtekkeline mõjud.
Kirjeldus
Harlekiinsammalad on tavaliselt väikesed (palju liike jääb mõnest grammist mõnekümne grammini). Nad on tuntud erksate ja sageli kontrastsete värviprintside poolest — kollased, punased, oranžid, mustad ja rohelised toonid aitavad liigile iseloomu anda. Selline erksus on tihti hoiatusvärvus (aposematism): paljudel liikidel on nahas mürkained või ebameeldivad eritis, mis hoiavad kiskjaid eemale. Need kaksikjooned — eredus ja kaitsev kemikaal — aitavad selgitada nende värvikirevust.
Levik ja elupaik
Atelopus'e liigid elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, laiuskraadide ja kõrguste poolest alates madalamatest troopilistest metsadest kuni parasvöötme ja kõrgmäestiku pilvemetsadeni. Levila näidetena võib tuua Costa Rica põhjaosas esinevaid liike ja lõunas Boliivia Andide niiskeid radu. Üks leviku eripära on seos jooksva vee ja niiskete kiviste ojakallastega — enamik liike elab jõgede läheduses või neis voolavate ojakeste ääres, kus toimub ka paljunemine.
Eluviis ja paljunemine
Harlekiinsammalad on enamasti päevased ja aktiivsed päevasel ajal. Toitumine koosneb peamiselt väikestest selgrootutest (putukad jms). Paljud liigid munetavad veekogude lähedusse või otse vooluvette; vastsed arenevad kiiresti täiesti vee-elusena. Atelopus-vastsetel on sageli spetsiaalsed kohanemused eluks kiirevoolulistes jõgedes, sealhulgas lamavad kehaosad ja haardevad suuosad, mis aitavad neil kivide külge kinnituda.
Ohustatus ja kaitsetööd
Peamised ohud:
- Tsütriidseene infektsioon — Batrachochytrium dendrobatidis põhjustatud chytridiomükoos on olnud seotud massiliste taandarengute ja mõnede liikide väljasuremisega. Haigus mõjutas eriti kõrgete piirkondade populatsioone.
- Elupaikade kadumine — metsade raadamine, põllumajandus ja hüdroelektriprojektid hävitavad paljude liikide elupaiku.
- Kliimamuutused ja veerežiimi muutused — muudatused sadememustrites ja ojade veeseis mõjutavad paljunemisedukust.
- Saastatus ja invasiivsed liigid — kemikaalid ja võõrliigid võivad muuta toidubaasi või tuua juurde uusi kandjaid haigustele.
Paljud Atelopus-liigid on kantud punasesse nimekirja ja hinnangud näitavad kiiret langustrendi. Mõned on täiesti kadunud ja märgitud kui välja surnud, samas kui teisi hoitakse väljaspool loodust ellu (nt aretusprogrammid). Näiteks mõned tuntud liigid on säilinud vaid zoolooglikes aedades ja spetsiaalsetes paljundusprogrammides, kus teadlased püüavad säilitada geneetilist mitmekesisust ning arendada ravimeetodeid chytrid-seene vastu.
Kaitse ja teadusuuringud
Konserveerimistegevus hõlmab looduslike populatsioonide monitorimist, haiguste uurimist ja raviotsinguid, aretusprogramme ning elupaikade kaitset. Teadlased otsivad ka võimalusi haiguse leviku piiramiseks ja populatsioonide taasistutamiseks, kui tingimused looduses on piisavalt turvalised. Mõned liigid, mida peeti varem kadunuks, on hiljem taasavastatud — see näitab, et jätkuv välitöö ja uuringud on olulised.
Uusi Atelopus'e liike avastatakse üsna korrapäraselt. Viimase kümne aasta jooksul on kirjeldatud palju uusi liike, sest intensiivne taksonoomiline töö ja väliuuringud paljastavad seniseid teadmata väikese levikuga liike. Samas tähendab see, et paljud uued leiud võivad nõuda kiiret kaitset, enne kui nad satuvad samadesse ohuseisunditesse nagu varasemad liigid.