Atelopus (harlekiinsammal) — määratlus, levik ja ohustatus
Atelopus (harlekiinsammal) — erksavärvilised, päevased Kesk- ja Lõuna-Ameerika konnad, elavad jõekallastel; paljud liigid on ohustatud või välja surnud tsütriidseene tõttu.
Atelopus, üldtuntud kui harlekiinsammal, on suur ja mitmekesine konnade perekond (perekonnatase on anfibiotes tavaliselt tõu või sugukonna all; Atelopus kuulub pärisrookonnadesse, nt perekonda Bufonidae). Nad elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning nende levila ulatub nii kaugele põhjas kui Costa Ricas ja lõunas kuni Boliivias. Paljud liigid on piiratud väga väikese levikualaga, teised esinevad laiemalt Andide ja madalamate mäestike aladel. Atelopused on üldjuhul väikesed, sageli erksavärvilised ja päevased kahepaiksed. Enamik liike elab kesk- ja kõrgete jõgede ja ojakeste lähedal, kus nad paljunevad ja otsivad toitu. Paljusid liike peetakse praegu ohustatud liikideks, teised on juba välja surnud. Nende vähenemise peamiseks teadaolevaks põhjuseks on haigus, mida põhjustab seene Batrachochytrium dendrobatidis, ent olulist rolli mängivad ka elupaikade hävitamine, kliimamuutused ja teised inimtekkeline mõjud.
Kirjeldus
Harlekiinsammalad on tavaliselt väikesed (palju liike jääb mõnest grammist mõnekümne grammini). Nad on tuntud erksate ja sageli kontrastsete värviprintside poolest — kollased, punased, oranžid, mustad ja rohelised toonid aitavad liigile iseloomu anda. Selline erksus on tihti hoiatusvärvus (aposematism): paljudel liikidel on nahas mürkained või ebameeldivad eritis, mis hoiavad kiskjaid eemale. Need kaksikjooned — eredus ja kaitsev kemikaal — aitavad selgitada nende värvikirevust.
Levik ja elupaik
Atelopus'e liigid elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, laiuskraadide ja kõrguste poolest alates madalamatest troopilistest metsadest kuni parasvöötme ja kõrgmäestiku pilvemetsadeni. Levila näidetena võib tuua Costa Rica põhjaosas esinevaid liike ja lõunas Boliivia Andide niiskeid radu. Üks leviku eripära on seos jooksva vee ja niiskete kiviste ojakallastega — enamik liike elab jõgede läheduses või neis voolavate ojakeste ääres, kus toimub ka paljunemine.
Eluviis ja paljunemine
Harlekiinsammalad on enamasti päevased ja aktiivsed päevasel ajal. Toitumine koosneb peamiselt väikestest selgrootutest (putukad jms). Paljud liigid munetavad veekogude lähedusse või otse vooluvette; vastsed arenevad kiiresti täiesti vee-elusena. Atelopus-vastsetel on sageli spetsiaalsed kohanemused eluks kiirevoolulistes jõgedes, sealhulgas lamavad kehaosad ja haardevad suuosad, mis aitavad neil kivide külge kinnituda.
Ohustatus ja kaitsetööd
Peamised ohud:
- Tsütriidseene infektsioon — Batrachochytrium dendrobatidis põhjustatud chytridiomükoos on olnud seotud massiliste taandarengute ja mõnede liikide väljasuremisega. Haigus mõjutas eriti kõrgete piirkondade populatsioone.
- Elupaikade kadumine — metsade raadamine, põllumajandus ja hüdroelektriprojektid hävitavad paljude liikide elupaiku.
- Kliimamuutused ja veerežiimi muutused — muudatused sadememustrites ja ojade veeseis mõjutavad paljunemisedukust.
- Saastatus ja invasiivsed liigid — kemikaalid ja võõrliigid võivad muuta toidubaasi või tuua juurde uusi kandjaid haigustele.
Paljud Atelopus-liigid on kantud punasesse nimekirja ja hinnangud näitavad kiiret langustrendi. Mõned on täiesti kadunud ja märgitud kui välja surnud, samas kui teisi hoitakse väljaspool loodust ellu (nt aretusprogrammid). Näiteks mõned tuntud liigid on säilinud vaid zoolooglikes aedades ja spetsiaalsetes paljundusprogrammides, kus teadlased püüavad säilitada geneetilist mitmekesisust ning arendada ravimeetodeid chytrid-seene vastu.
Kaitse ja teadusuuringud
Konserveerimistegevus hõlmab looduslike populatsioonide monitorimist, haiguste uurimist ja raviotsinguid, aretusprogramme ning elupaikade kaitset. Teadlased otsivad ka võimalusi haiguse leviku piiramiseks ja populatsioonide taasistutamiseks, kui tingimused looduses on piisavalt turvalised. Mõned liigid, mida peeti varem kadunuks, on hiljem taasavastatud — see näitab, et jätkuv välitöö ja uuringud on olulised.
Uusi Atelopus'e liike avastatakse üsna korrapäraselt. Viimase kümne aasta jooksul on kirjeldatud palju uusi liike, sest intensiivne taksonoomiline töö ja väliuuringud paljastavad seniseid teadmata väikese levikuga liike. Samas tähendab see, et paljud uued leiud võivad nõuda kiiret kaitset, enne kui nad satuvad samadesse ohuseisunditesse nagu varasemad liigid.
Liik
| Üldnimetus | Binoomiline nimi |
| Andide varblane | Atelopus andinus Rivero, 1968 |
| Atelopus angelito Ardila-Robayo ja Ruiz-Carranza, 1998 | |
| Atelopus arsyecue Rueda-Almonacid, 1994 | |
| Arthur's Stubfoot Toad | Atelopus arthuri Peters, 1973 |
| Rio Pescado varblane varblane | Atelopus balios Peters, 1973 |
| Azuay Stubfoot Toad | Atelopus bomolochos Peters, 1973 |
| Boulenger's Stubfoot Toad | Atelopus boulengeri Peracca, 1904 |
| Rio Carauta varblane varblane | Atelopus carauta Ruiz-Carranza & Hernández-Camacho, 1978 |
| La Carbonera Stubfoot Toad | Atelopus carbonerensis Rivero, 1974 |
| Guajira Stubfoot Toad | Atelopus carrikeri Ruthven, 1916 |
| Darien Stubfoot Toad | Atelopus certus Barbour, 1923 |
| Lewis' Stubfoot Toad | Atelopus chiriquiensis Shreve, 1936 |
| Chocó varblane (Chocó Stubfoot Toad) | Atelopus chocoensis Lötters, 1992 |
| Atelopus chrysocorallus La Marca, 1996 | |
| Rio Faisanese varblane varblane | Atelopus coynei Miyata, 1980 |
| Veragua varblane | Atelopus cruciger (Lichtenstein & Martens, 1856) |
| Atelopus dimorphus Lötters, 2003 | |
| Huila Stubfoot Toad | Atelopus ebenoides Rivero, 1963 |
| Elegantne varblane | Atelopus elegans (Boulenger, 1882) |
| Atelopus epikeisthos Lötters, Schulte & Duellman, 2005 | |
| Carabaya Stubfoot Toad | Atelopus erythropus Boulenger, 1903 |
| Malvasa Stubfoot Toad | Atelopus eusebianus Rivero & Granados-Díaz, 1993 |
| Atelopus eusebiodiazi Venegas, Catenazzi, Siu-Ting & Carrillo, 2008 | |
| Atelopus exiguus Boettger, 1892 | |
| Atelopus famelicus Rivero & Morales, 1995 | |
| Forest Stubfoot Toad | Atelopus farci Lynch, 1993 |
| Cayenne'i varblane | Atelopus flavescens Duméril & Bibron, 1841 |
| Keskranniku varblane | Atelopus franciscus Lescure, 1974 |
| Antado Stubfoot Toad | Atelopus galactogaster Rivero & Serna, 1993 |
| Pirri Range Stubfoot Toad | Atelopus glyphus Dunn, 1931 |
| Guanujo Stubfoot Toad | Atelopus guanujo Coloma, 2002 |
| La Guitarra Stubfoot Toad | Atelopus guitarraensis Osorno-Muñoz, Ardila-Robayo & Ruiz-Carranza, 2001 |
| Morona-Santiago varblane Morona-Santiago Stubfoot Toad | Atelopus halihelos Peters, 1973 |
| Quito Stubfoot Toad | Atelopus ignescens (Cornalia, 1849) |
| Atelopus laetissimus Ruiz-Carranza, Ardila-Robayo & Hernández-Camacho, 1994 | |
| Limosa Stubfoot Toad | Atelopus limosus Ibáñez, Jaramillo & Solís, 1995 |
| El Tambo Stubfoot Toad | Atelopus longibrachius Rivero, 1963 |
| Pikknokk-konnakonn (Longnose Stubfoot Toad) | Atelopus longirostris Cope, 1868 |
| Atelopus lozanoi Osorno-Muñoz, Ardila-Robayo & Ruiz-Carranza, 2001 | |
| Lynch's Stubfoot Toad | Atelopus lynchi Cannatella, 1981 |
| Atelopus mandingues Osorno-Muñoz, Ardila-Robayo & Ruiz-Carranza, 2001 | |
| Mindo Stubfoot Toad | Atelopus mindoensis Peters, 1973 |
| Kolumbia varblane | Atelopus minutulus Ruiz-Carranza, Hernández-Camacho & Ardila-Robayo, 1988 |
| Mittermeier's Stubfoot Toad | Atelopus mittermeieri Acosta-Galvis, Rueda-Almonacid, Velásquez-Álvarez, Sánchez-Pacheco & Peña Prieto, 2006 |
| Hernandez's Stubfoot Toad | Atelopus monohernandezii Ardila-Robayo, Osorno-Muñoz & Ruiz-Carranza, 2002 |
| Mucubaji Stubfoot Toad | Atelopus mucubajiensis Rivero, 1974 |
| La Arboleda Stubfoot Toad | Atelopus muisca Rueda-Almonacid & Hoyos, 1992 |
| Atelopus nahumae Ruiz-Carranza, Ardila-Robayo & Hernández-Camacho, 1994 | |
| Atelopus nanay Coloma, 2002 | |
| Gualecenita varblane (Gualecenita Stubfoot Toad) | Atelopus nepiozomus Peters, 1973 |
| Niceforo's Stubfoot Toad | Atelopus nicefori Rivero, 1963 |
| Atelopus onorei Coloma, Lötters, Duellman & Miranda-Leiva, 2007 | |
| Punanokk-konnakonn | Atelopus oxyrhynchus Boulenger, 1903 |
| Schmidt's Stubfoot Toad | Atelopus pachydermus (Schmidt, 1857) |
| Andersson's Stubfoot Toad | Atelopus palmatus Andersson, 1945 |
| Pataz Stubfoot Toad | Atelopus patazensis Venegas, Catenazzi, Siu-Ting & Carrillo, 2008 |
| San Isidro Stubfoot Toad | Atelopus pedimarmoratus Rivero, 1963 |
| Peruu varblane | Atelopus peruensis Gray & Cannatella, 1985 |
| Petersi varblane | Atelopus petersi Coloma, Lötters, Duellman & Miranda-Leiva, 2007 |
| Atelopus petriruizi Ardila-Robayo, 1999 | |
| Värvitud varblane | Atelopus pictiventris Kattan, 1986 |
| Pinango Stubfoot Toad | Atelopus pinangoi Rivero, 1982 |
| Napo Stubfoot Toad | Atelopus planispina Jiménez de la Espada, 1875 |
| Atelopus pulcher Boulenger, 1882 | |
| Atelopus pyrodactylus Venegas & Barrio, 2006 | |
| Atelopus quimbaya Ruiz-Carranza & Osorno-Muñoz, 1994 | |
| Atelopus reticulatus Lötters, Haas, Schick & Böhme, 2002 | |
| Anori Stubfoot Toad | Atelopus sanjosei Rivero & Serna, 1989 |
| Ülem-Amazoonia varblane | Atelopus seminiferus Cope, 1874 |
| Pass Stubfoot Toad | Atelopus senex Taylor, 1952 |
| Atelopus sernai Ruiz-Carranza & Osorno-Muñoz, 1994 | |
| Atelopus simulatus Ruiz-Carranza & Osorno-Muñoz, 1994 | |
| Atelopus siranus Lötters &Henzl, 2000 | |
| Sonsón Stubfoot Toad | Atelopus sonsonensis Vélez-Rodriguez & Ruiz-Carranza, 1997 |
| Pilvemetsa varblane (Cloud Forest Stubfoot Toad) | Atelopus sorianoi La Marca, 1983 |
| Pebas Stubfoot Toad | Atelopus spumarius Cope, 1871 |
| Condoto Stubfoot Toad | Atelopus spurrelli Boulenger, 1914 |
| Bogota Stubfoot Toad | Atelopus subornatus Werner, 1899 |
| Venezuela Stubfoot Toad | Atelopus tamaensis La Marca, García-Pérez & Renjifo, 1990 |
| Kolmevärviline varblane varblane | Atelopus tricolor Boulenger, 1902 |
| Veragoa Stubfoot Toad | Atelopus varius (Lichtenstein & Martens, 1856) |
| Atelopus vogli Müller, 1934 | |
| Walker's Stubfoot Toad | Atelopus walkeri Rivero, 1963 |
| Kuldne nool mürgine konn | Atelopus zeteki Dunn, 1933 |
Küsimused ja vastused
K: Mis on Atelopus?
V: Atelopus on suur kärnkonnaliikide sugukond, mida üldiselt tuntakse harlekiinisammaste nime all.
K: Kus elavad Atelopuse konnad?
V: Atelopuse konnad elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas Costa Ricast Boliiviani.
K: Millised on Atelopuse konnade mõned omadused?
V: Atelopuse konnad on väikesed, päevased ja tavaliselt erksavärvilised. Enamik liike elab kesk- ja kõrgete jõgede lähedal.
K: Miks peetakse paljusid Atelopus'e liike ohustatud või välja surnud liikideks?
V: Paljusid Atelopus'e liike peetakse ohustatud või väljasurevaks tsütriidseene Batrachochytrium dendrobatidis'e tõttu.
K: Kas uusi Atelopuse liike avastatakse ikka veel?
V: Jah, viimase kümne aasta jooksul on kirjeldatud palju uusi Atelopuse liike.
K: Mis on põhjustanud paljude Atelopuse liikide vähenemise?
V: Tsütriidseene Batrachochytrium dendrobatidis on paljude Atelopuse liikide vähenemise peamine põhjus.
K: Milline on Atelopuse liikide levila?
V: Atelopus'e liikide levila ulatub Kesk- ja Lõuna-Ameerikas nii kaugele põhja kui Costa Ricasse kui ka Boliiviasse lõunasse.
Otsige