Origenes (Adamantius) — varakristlik Aleksandria teoloog ja vastuoluline kirikuisa

Origenes (tuntud ka kui Origenes Adamantius) oli üks mõjukamaid ja samas vastuolulisemaid 3. sajandi varakristlik õpetlane, kes tegutses peamiselt Aleksandrias. Ta sündis umbes 185–186. aastal ja suri tõenäoliselt umbes 253.–254. aastal. Tema elu ja töö jäävad olulisteks lähtepunktideks nii patristilises uurimuses kui ka piiblikriitikas: tema meetodid ja ideed mõjutasid nii ida- kui läänesekkristlikku mõtlemist, kuid mitu tema õpetust pälvis hiljem terava kriitika ja osa neist tunnistati kiriku poolt eksitavaks.

Elukäik ja ametialane tegevus

Origenes kasvas üles kristlikus perekonnas. Tema isa Leonidesi nimetatakse traditsioonides sageli märtriks, kes suri tagakiusamiste ajal, mistõttu noor Origenes pidi varakult vastutama pere ja õppimise eest. Ta juhtis Aleksandria katehheetikakooli, andes väljaõpet tulevastele õpetajatele ja vaimulikule seltskonnale. Pärast tagakiusamisi Kolmanda sajandi keskel kolis Origenes ajutiselt Aleksandriast edasi ja veetis ka aega Caesarea kirikliku-õpetusliku keskuse juures.

Peamised tööd ja meetodid

Origenes oli väga viljakas autor. Tema tööd hõlmavad apologeetikat, teoloogiat, piiblitõlgendust (eksegeesi) ja tekstikriitikat. Kõige tuntumad ja mõjukamad on:

• De Principiis (On First Principles) – üks varasemaid süsteemseid kristlikke teoloogilisi käsitlusi, kus ta püüdis seletada põhilisi usulisi tõdesid ja loogiliselt korrastada õpetust. (Mandub läbi kreeka tekstide ja hilisemate tõlgete, originaali osa on kadunud.)
• Contra Celsum – apologeetiline vastus paganale Celsusele, kus Origenes kaitseb kristlust ja kasutab filosoofilisi argumendid ning Piibli tõlgendusi.
• Hexapla – ulatuslik vana testamendi kriitiline väljaanne kuue paralleelse tekstikolonniga, mis peegeldas tema püüdu võrrelda tekste ja parandada käsikirjavigu. Hexapla on meie jaoks oluliseks allikaks tänu hilisemale tsiteerimispraktikale, kuigi originaal on suuresti kadunud.
• Arvukad piiblikommentaarid ja jutlused – eriti Uue Testamendi raamatute kohta (nt Johannese ja Matteuse kommentaarid), kus ta rakendas allegoorilist ja mitmetasandilist tõlgendust.

Metoodiliselt on Origenese tähtsaim panus hermeneutikasse: ta eristas Pühakirja kolmeks tähendustasemeks — kirjeldav (letteral), moraalne (ethical) ja spirituaalne/allegooriline — ning rõhutas vajadust tekstide ajaloolise konteksti ja sügavama vaimuliku tähenduse samaaegseks mõistmiseks. Samuti on tema panus tekstikriitikasse tähelepanuväärne: ta kogus ja võrdles käsikirju ning tähistas erinevaid lugemise variante.

Õpetuslikud ideed ja vastuolud

Kuigi Origenes oli viljakas ja uuenduslik mõtleja, tekitasid mitmed tema hüpoteesid hiljem kirikus pingeid:

• Hingede eelleksistents – Origenes pidas võimalikuks, et inimese hing eksisteeris enne rasestumist ning sisenes füüsilisse kehasse alles enne sündi. Sellist ideed nimetatakse sageli eelleksistentsi doktriiniks.
• Reinkarnatsiooni-traditsioonist erinev arutelu – mõningates tekstides arutles ta hinge olukorra ja arengute üle ka surmajärgsel perioodil; kuigi ta ei kirjutanud klassikalisest idamaise reinkarnatsiooni mudelist, tekitas tema arutelu pärast surma toimuvast hinge saatusest palju segadust ja kriitikat (mõned tõlgendused seostavad seda ka mõttele, et hinged võivad pärast surma sisenevad teistesse kehadesse).
• Apokatastasis – Origenes arutles ka võimaluse üle, et lõpuks kõik loodud olendid taanduksid ja lepitaksid end Jumalaga — seisukoht, mida hiljem hakati nimetama apokatastasis ehk kõikide asjaohude ümberloomiseks ja taastamiseks. Tema kirjutistes leidus viiteid, et ka kurjus ja isegi Saatan võiksid lõppkokkuvõttes sattuda leppesse Jumalaga; see osa tema õpetustest põhjustas terava tagasilöökide lainena kiriklikus diskursuses.
• Kolmainsuse küsimus – Origenes käsitles Jumala Poega kui Isa suhtes alluvat ilma seda siiski täielikult saatusevalli alla seadmata. Sellist subordinationistlikku tooni kasutati hiljem arianistlike vaidluste ajal ära vastaspoole argumendina ja tekitas teoloogilisi erimeelsusi seoses Kolmainsuse mõistmisega.

Vastuvõtt, kritiseerimine ja pärand

Origenes on ajalooliselt olnud kahtlasel positsioonil: ühel pool tunnustatakse teda kui mõtlejat ja õpetajat, kellel olid ainulaadsed meetodid piibli tõlgendamisel ja teksti uurimisel; teisel pool kritiseeriti teda mitmete õpetuste pärast. Erinevalt paljudest teistest varakristlikest autoritest ei ole Origenest ametlikult kanoniseerinud katoliku kirik — teda ei ole üldiselt peetud pühakuks. Artiklis varem märgitud vastuoluliste ideede (nt hingede eelleksistents ja apokatastasis) tõttu otsustasid hilisematest ajaperioodidest pärit kiriklikud institutsioonid osa tema õpetustest hukka mõista.

Konstantinoopoli oikumeeniline konsiilium 453. aastal ja eriti Konstantinoopoli teine oikumeeniline konsiilium 553. aastal seostati sageli Origenese vastuoluliste õpetuste ja tema järgijate (origineistide) hukkamõistmisega; ajaloolistes allikates on sellekohane pilt aga keerulisem — postuumsed ekskommunikatsioonid ja kõrvalekaldumiste süüdistused said osaks pikemale usuteoreetilisele võitlusele ja traditsioonide vahendamisele. Sellegipoolest on 6. sajandi otsused jätnud Origenese pärandile märgatava varju, mistõttu osa kirikuvälistest rühmadest ja hilisemad arutlused tema ideid umbusaldasid.

Allikad, säilmed ja tänapäevane hindamine

Suur osa Origenese töödest on kaotsi läinud: palju säilinud materjalist on vahendatud kaudu hilisemate tsitaatide, tõlgete ja kirjalike vihjete. Tähtsamatest tekstidest on säilinud näiteks Contra Celsum kreeka keeles, mitmed jutlused ja kommentaaride fragmentaarsed osad ning hulgaliselt tsitaate kirikuisade ja hilisemate autorite teostes. Hexapla ja De Principiis on säilinud valdavalt läbi osade ja tõlgete ning bibliograafiliste viidete. Tänapäeva teadlased kasutavad neid fragmente, tsitaate ja tõlkeid, et rekonstrueerida tema mõtte ulatust ja meetodeid.

Kuigi osa tema õpetustest kuulutati hiljem valearusaamadeks või laiemalt ketserlikuks, on kaasaegne uurimus sageli kriitilisemas ja erapooletumas võtmes: paljud uurijad näevad Origenesega seotud mõningaid ideid kui katset teoloogiliselt ja filosoofiliselt mõtestada piiblitekste ning kohandada neid tollase intellektuaalse diskursuse raames. Tema panus tekstikriitikast, hermeneutikast ja piibliseksegeesist on jätkuvalt hinnatud tänapäeva patristikas ja piibliuuringutes.

Kokkuvõte

Origenes on keeruline, mitmetahuline figuur: ühtaegu suur filoloog, sügav piiblikommentaator ja originaalne teoloog, kelle spekulatiivsed ideed põhjustasid tema järgnevate sajandite reputatsioonis vastuolusid. Tema töö on andnud aluse nii filosoofilisele kui ka tekstilisele refleksioonile kristluse ajaloolises arengus, kuid osa temast on püsivalt jäänud kiriku dogmaatiliseks probleemiks. Tänapäeval hinnatakse teda sageli kui mõtlejat, kelle panus nõuab nüansseerimist ja kontekstuaalset tõlgendust.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Origenes?

K: Millal ta elas?

K: Milline on tema staatus tänapäeval?

K: Millised ideed kuulutati hiljem valeks?

K: Kas katoliku kirik pühitses ta kunagi kanoniseerituks?

Otsing