Ülekaalulisus on inimese seisund, kui tema kehas on rohkem rasva kui tema pikkuse kohta normaalseks peetav. Rasva hulk progresseerub aja jooksul, kui energiatarbimine regulaarselt ületab energiakulu, kuid keha rasvamist mõjutavad ka geneetika, hormoonid, keskkond ja eluviis.

Tuvastamine ja mõõtmised

Üks lihtsamaid viise ülekaalulisuse hindamiseks on arvutada kehamassiindeks (KMI). KMI arvutatakse tavaliselt valemiga: kehakaal kilogrammides jagatud pikkuse ruuduga meetrites (kg/m²). Rahvusvahelised klassifikatsioonid kasutavad tavaliselt järgmisi piire:

  • <18,5 — alakaal
  • 18,5–24,9 — normaalkaal
  • 25,0–29,9 — ülekaal
  • ≥30,0 — rasvunud (erinevad raskusastmed: I, II ja III)

Arvudes märgitud, et inimesed, kelle kehamassiindeks on 25 või rohkem, loetakse ülekaalulisteks. Kõik üle 30 on rasvunud. Ajalooliselt kasutati varem teistsugust piirväärtust (näiteks KMI 27), kuid see muutus rahvusvaheliselt 1998. aastal.

KMI on lihtne ja kasulik rahvastikutasandi mõõde, kuid sellel on piirangud: see ei erista lihasmassi ja rasva, ei võta arvesse rasva paiknemist (nt keskendumine kõhupiirkonnas) ning ei pruugi olla sobiv igas vanuses või kultuurirühmas. Teisi mõõdikuid on talje ümbermõõt, talje-puusuhe ja keha rasvaprotsendi mõõtmised.

Põhjused

  • Energiajääk: pikaajaline olukord, kus tarbitakse rohkem kaloreid kui kulutatakse.
  • Elustiil: vähene kehaline aktiivsus, ebatervislik toitumine ja unehäired.
  • Bioloogilised tegurid: geneetika, ainevahetus, hormoonhäired (näiteks kilpnäärme alatalitlus), ravimite kõrvaltoimed.
  • Psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid: stress, emotsionaalne söömine, majanduslikud tingimused, toidu kättesaadavus ja turundus.
  • Rasedus ja vananemine: ajutised või püsivad kehakaalu muutused pärast elusündmusi.

Tervislikud riskid ja kaudsed mõjud

Ülekaalulisus on seotud mitmete haiguste ja terviseprobleemide suurenemisega. Sellega kaasnevad riskid on tavaliselt suuremad rasvumise raskemate vormide puhul:

  • 2. tüüpi diabeet ja halvenenud glükoositaluvus
  • Südame- ja veresoonkonna haigused (hüpertensioon, südameinfarkt, insult)
  • Mõned vähiliigid (nt emakakael, rinna- ja jämesoolevähk) on osa uuringutes seotud ülekaalulisusega
  • Uneapnoe ja hingamisraskused, liigesekulumus (osteoartroos), rasvmaksahaigus
  • Reproduktiivtervise probleemid ja psühholoogilised mõjud (ärevus, depressioon)

Adams jt. (2006) hinnangul suureneb ülekaaluliste inimeste suremusrisk umbes 20–40%. Samas on uuringutes mitmetahulisi tulemusi: näiteks 2013. aasta ülevaade 97 Pubmedi artiklist (kogu valim 2,88 miljonit) leidis, et ülekaalulisus oli seotud väiksema kõigi põhjuste suremusega võrreldes "normaalkaaluga". Need tulemused vajavad tõlgendamist — mõningaid leide võivad mõjutada mõõtmisvead, varasem haigus, elustiilitegurid ja "metaboolselt terved" ülekaalulised. Rahvusvahelises kirjanduses on tunnistatud, et osa ülekaalulistest inimesi on metaboolselt terved; eri uuringutes on seda osakaalu hinnatud — näiteks ühe allika järgi on metaboolselt tervete ülekaaluliste osakaal umbes 51,3%. Samas suurendab suurem kehakaal paljusid haigestumise ja suremise riske ajas.

Ravi, ennetus ja praktilised soovitused

Arstid ja tervishoiutöötajad soovitavad sageli kehakaalu alandamist tervisemõjude vähendamiseks. Peamised lähenemised on:

  • Toitumise muutmine: tasakaalustatud, energia- ja toitaineterikas toitumine; mõistlik kalorikoguse vähendamine. Lühiajalised ranged dieedid on sageli ebaefektiivsed — uuringud näitavad, et umbes 41% dieedilõpetajatest kaalub 4–5 aastat pärast dieedi lõppu rohkem kui enne selle algust.
  • Kehaline aktiivsus: regulaarne aeroobne liikumine ja lihastreening aitavad kaalulangust ja säilitamist ning parandavad ainevahetust ja südame tervist.
  • Käitumuslik teraapia: toitumisharjumuste muutmise strateegiad, enesejälgimine, eesmärgistamine ja toetav nõustamine.
  • Ravimid: teatud juhtudel võivad arstid määrata kaalulangusravimeid (näiteks ensüümiblokaatorid või GLP‑1 analoogid). Ravimid ei sobi kõigile ja nendega kaasnevad kõrvalmõjud — otsuse teeb alati tervishoiutöötaja.
  • Kirurgiline ravi: bariaatriline kirurgia (näiteks maosilma vähendamine või möödajuhtimise protseduurid) on tõhus raske rasvumise puhul ning kaalub kasu ja riske. Kirurgiale suunatakse tavaliselt inimesed, kelle kehamassiindeks on väga kõrge või kellel on tõsised kaasuvad haigused.

Isegi mõõdukas kehakaalu langus (5–10% esialgsest kehakaalust) võib oluliselt parandada veresuhkru taset, vererõhku ja lipiidiprofiili. Tuleb vältida äärmuslikke ja lühiajalisi lahendusi — eesmärk on pikaajaline elustiili muutus. Mõned inimesed kasutavad taimeteesid, pulbreid ja tablette kehakaalu vähendamiseks; nende tõhusus ja ohutus võivad olla piiratud ning enne kasutamist on mõistlik konsulteerida arstiga.

Sotsiaalne mõju ja stigmatiseerimine

Ülekaalulisus ei puuduta ainult füüsilist tervist. Inimesed võivad kogeda sotsiaalset diskrimineerimist ja eelarvamusi — tihti seostatakse ülekaalu laiskuse või teiste negatiivsete iseloomujoontega. Seda nähtust nimetatakse rasvafoobiaks. Stigma ja negatiivne kohtlemine võivad halvendada vaimset tervist, tõrjuda inimesi tervishoiuteenustest ning raskendada tervislike eluviiside järgimist.

Levinuus ja muud faktid

Maailmas on üle 1,4 miljardi täiskasvanu ülekaaluline ja ülekaalulisuse levimus kasvab mitmes riigis. Muutused toitumises, liikumisharjumustes ja urbaniseerumine on olulised tegurid selle kasvutrendi taga. Loomad — nii lemmikud kui ka põllumajandusloomad — võivad samuti liigselt kaalus juurde võtta ning vajavad tasakaalustatud toitumist ja liikumist, et säilitada tervislikku kehakaalu.

Kui kaal või terviseriskid muretsevad, on soovitatav pöörduda perearsti või toitumisspetsialisti poole, et saada individuaalne ja turvaline plaan kehakaalu haldamiseks. Iga inimese olukord on erinev ning parim lähenemine võtab arvesse tervislikku tausta, elustiili ja isiklikke eelistusi.