Hapnikravi (hapnikuteraapia): mis see on, näidustused ja manustamisviisid

Hapnikravi, mida nimetatakse ka täiendavaks hapnikuks, tähendab, et hapnikugaasi (O₂) kasutatakse meditsiiniliseks raviks, andes seda gaasi patsiendile sissehingamiseks. Seda võib kasutada selliste seisundite puhul nagu hüpoksia, süsinikmonooksiidi toksilisus ja klastriline peavalu. Seda võib kasutada pika aja jooksul inimeste puhul, kes kannatavad haiguste all, mis vähendavad hapnikutaset veres, nagu KOK ja tsüstiline fibroos. Seda saab manustada mitmel erineval viisil, näiteks ninakanüüli, näomaski või hüperbaarse kambri kaudu. Hapnikutase peab olema piisavalt kõrge, et patsient saaks hingata ja hoida oma tervist ning rakkude normaalset ainevahetust.

Millal hapnikravi on näidustatud

Selge hüpoksia (madal arteriaalne O₂ või SpO2) — haiglas tavaliselt eesmärk SpO2 94–98% enamiku patsientide puhul; kroonilise KOK-i puhul sageli siht 88–92%.
Akutsed seisundid: raske kopsupõletik, äge respiratoorne puudulikkus, šokk, ARDS (täiendavalt haigla tingimustes).
Süsinikmonooksiidi mürgistus — tihti 100% O₂ (näidatud kiireks vabastamiseks CO hemoglobiinist).
Klastriline peavalu — kõrge vooluga hapnik sagedasti leevendab rünnakut.
Hüperbaarne hapnikravi on näidustatud ka decompression sickness (sukeldumishaigus), gaasiemboolia ja teatud raskete infektsioonide või kiirituskahjustuste puhul.
Pikaajaline kodune hapnikravi patsientidele, kellel on krooniline hüpoksia: tavaliselt PaO2 ≤55 mmHg või SpO2 ≤88% (või veidi kõrgem, kui on cor pulmonale või eritrotsütoos).

Manustamisviisid

Ninakanüül (low-flow) — mugav püsivaks või ambulatoorseks kasutamiseks; vool 1–6 l/min. Ligikaudsed FiO2 väärtused: 1 l/min ≈ 24%, 2 l/min ≈ 28%, 3 l/min ≈ 32%, 4 l/min ≈ 36%, 5 l/min ≈ 40%, 6 l/min ≈ 44% (sõltub hingamiskiirusest ja -sügavusest).
Lihtne mask — tavaliselt 5–10 l/min, annab kõrgemat FiO2 kui kanüül.
Non-rebreather (mittetagasilaskv mask) — suur FiO2 (80–90%) kui vool 10–15 l/min; kasutatakse ägedas hüpoksias, CO-mürgistusel ja klastripeavalu lahendamiseks.
Venturi-mask — annab täpse sõeluure FiO2 (kasulik KOK-i patsiendil, kellel on vaja piiratud ja täpset hapnikutaset).
Suure voolukiirusega ninakanüül (HFNC) — kuumutatud ja niisutatud hapnik suure vooluga (kuni ~60 l/min); võimaldab kontrollitumat FiO2 ja toetab hingamist.
Noninvasiivne ventilatsioon (CPAP/BiPAP) — hapniku kombineerimine rõhuteraapiaga raskema respiratoorse toetuse puhul.
Intubatsioon ja mehaaniline ventilatsioon — intensiivravi patsientidel, kui patsient ei suuda iseseisvalt piisavalt hingata.
Hüperbaarne hapnikravi — patsient asetatakse survekambrisse, kus antakse 100% O₂ kõrgendatud rõhu all; kasutusel spetsiifiliste näidustuste korral.

Annustamine ja juhised

Akutses olukorras alustatakse sageli kõrgema vooluga ja alandatakse seejärel vastavalt SpO2/ABG tulemustele.
Krooniliste hingamispuudulikkusega patsientide puhul tuleks vältida liigset hapnikuandmist, sest see võib põhjustada hüperkapniat (CO2 akumuleerumine), eriti KOK-i patsientidel — seetõttu kasutatakse sageli sihtväärtusi 88–92%.
CO-mürgistuse korral tuleks anda 100% O₂ kuni olukorra stabiliseerumiseni; hüperbaarne ravi hinnatakse vastavalt kliinilisele olukorrale.
Klastrilise peavalu rünnaku korral kasutatakse tavaliselt kõrge vooluga (nt 10–15 l/min) non-rebreather maski kuni rünnaku lühenemiseni.

Järelevalve ja vajalikud uuringud

SpO2 mõõtmine pulssoksümeetriga on standardne esmaseks jälgimiseks.
Vajalikul juhul arteriaalne veregaas (ABG) hapniku ja CO2 adekvaatse hindamiseks (eriti ventilatsiooniga patsientidel või KOK-i puhul).
Ventileeritavates või intensiivravi patsientides kasutatakse capnograafiat ja regulaarset kliinilist hindamist.

Riskid ja võimalikud kõrvaltoimed

Otsene oht on hapnikutoksilisus: pikkajaline või kõrge FiO2 (>0,6) võib kahjustada kopse ja põhjustada absorptsioatsestaasi ning kopsukahjustusi.
CO2 säilitamine (hüperkapeenia) KOK-i ja mõnede teiste haigete puhul — liiga rohke hapniku andmine võib vähendada hingamissignaali ja halvendada V/Q suhet.
Kuivus ja ninaärritus — pikaajalise ninakanüüli korral võib vaja minna niisutust.
Hüperbaarse ravi riskid: barotrauma (kõrvad, kopsud), kesknärvisüsteemi hapnikutoksilisus (krambid) ning eksisteerib vastunäidustus mittahooldatud pneumo- thoraxi korral.
Tuleriisk — hapnik rikastab õhku ja suurendab süttimise ohtu; suitsetamine hapnikugaasiga kokku puutudes on eluohtlik.

Hüperbaarne hapnikravi — lühike ülevaade

Hüperbaarne hapnikravi (HBO) tähendab 100% O₂ manustamist kambris kõrgendatud rõhul, mis aitab suurendada kudede hapnikuga varustatust ja kiirendab gaaside resorptsiooni (nt dekompressioonhaiguse korral).
Tavalised näidustused: dekompressioonisündroom, arteriaalne gaasiemboolia, raske CO-mürgistus (mõnel juhul), nekrotiseeriv nakkus, mõningad kiirituskahjustused ja teatud ravile mittealluvad haavandid.
Kontraindikaatoriteks võivad olla mittaravitud pneumothorax ja teatud kardiopulmonaalsed seisundid; ravi otsustab spetsialist.

Kodune hapnikravi ja ohutusnõuanded

Kui hapnikravi on määratud kodus, õpetatakse patsienti ja lähedasi seadmete kasutamisel, torude kinnitamisel ja hapnikutaseme jälgimisel.
Olulised ohutusreeglid: mitte suitsetada hapnikuruumis, hoida hapnikukaaned eemal kuumast pinnast ja lahtisest leegist, vältida õliga immutatud kreemide kasutamist maski/kanüüli läheduses.
Pikaajalise hapnikravi korral võib vaja minna niisutust (vesi seadmest) naha ja limaskestade kaitseks.

Kokkuvõte

Hapnikravi on elupäästev ja laialdaselt kasutatav meede, mille õige rakendamine parandab kudede hapnikuga varustatust ja võib päästa elu. Samas tuleb seda kasutada eesmärgipäraselt, jälgida hapnikutaset (SpO2/ABG), valida sobiv manustamisviis ning olla teadlik riskidest (hüperkapnia, hapnikutoksilisus, tuleoht). Ravitaktikat ja sihtväärtusi määrab haiguspilt ja patsiendi kroonilised haigused — need otsused teevad arstid kliinilise hindamise ja vajadusel laboriuuringute alusel.