Teraspakt (Stahlpakt, 1939) — Saksamaa ja Itaalia liiduleping

Teraspakt (saksa keeles Stahlpakt, itaalia keeles Patto d'Acciaio) ehk ametlikult Saksamaa ja Itaalia vaheline sõpruse ja liidu pakt oli fašistliku Itaalia ja natsi-Saksamaa vaheline leping, mis allkirjastati 22. mail 1939. Lepingu allkirjastasid mõlema riigi välisministrid — krahv Galeazzo Ciano Itaalia poolt ja Joachim von Ribbentrop Saksamaa poolt. Pakt kinnistas poliitilise ja sõjalise lähenemise kahe riigi vahel ning tähistas olulist sammu nn Teljeriikide (Axis) tihedamaks koordineerimiseks enne Teist maailmasõda.

Taust

Teraspakti taustaks olid 1930. aastate lõpu pinged Euroopa julgeolekuolukorras: Saksamaa ekspansionistlik välispoliitika, Itaalia varasemad rünnakud Aafrikas ja mõlema riigi vastandumine Lääneriikidega. Suhted Villa ütlemises olid enne seda juba tihedamaks muutunud — 1936. aastal moodustati Rooma–Berliini telg ning mõlemad riigid olid osaliselt seotud ka Anti‑Comintern poliitikaga. 1939. aasta kevadel soovisid liidrid lepinguga oma vastastikust koostööd formaalselt kindlustada.

Lepingu sisu ja vorm

Teraspakt koosnes avalikust (põhilisest) tekstist ja väidetavalt ka salajasest lisaprotokollist. Avalikus osas rõhutati vastastikust sõprust, poliitilist nõu pidamist ja abi andmist teineteisele rasketel aegadel. Põhielemendid olid:

• Poliitiline koostöö: pooled kohustusid konsulteerima välispoliitilistes küsimustes ja tegema üheskoos otsuseid, mis puudutavad Euroopa julgeolekut.
• Sõjaline abi: leping sisaldas väljendeid vastastikusest toetusest sõjaolukorras — see lubas lähenemist sõjalisele koordineerimisele.
• Majanduslik ja sõjaline koordinatsioon: teine osa (väidetav salajane lisaprotokoll) käsitles sõjalise ja majanduspoliitika lähendamist, et võimaldada paremat ühesuunalist koostööd sõjalistel eesmärkidel.

Kõnealune „salajane lisaprotokoll“ oli tähtis, sest see näitas, et leping polnud pelgalt sõnaline, vaid pidi ka praktiliselt valmistama ette sõjalist koostööd. Samas avalik tekst ei fikseerinud kõiki üksikasju ning Itaalia juhtkond kasutas lepingus teatud ambivalentsust – Mussolini oli teadlik Itaalia piiratud sõjalisest valmisolekust 1939. aasta suvel.

Motiivid ja poliitiline tähendus

Mõlemad riigid otsisid lepinguga garantiid oma lähisuhete kindlustamiseks ning sigimitsesid võrgustikku, mis vastanduks Lääneriikide mõjule Euroopas. Benito Mussolini nimetas lepingu rahulikuma vastuvõtu huvides Teraspaktiks — tema arvates oleks algne nimi „verepakt“ Itaalias saanud suurema vastuseisu. Saksamaa jaoks tähendas pakt diplomaatilist edu ning lisas surveid Poola ja teiste idanaabrite suunas; Itaaliale andis see teatud liitlassuhte kindlustamise, kuid ei vabastanud riiki praktilistest piirangutest varustuse ja sõjalise ettevalmistuse osas.

Rakendamine ja tagajärjed

Kuigi Teraspakt näiliselt sidus riike tihedamalt, ei tähendanud see automaatset ja kohest ühistegevust sõjategevuses. Kui Saksamaa ründas Poolat 1. septembril 1939, jäi Itaalia esialgu sõjaliselt „mitteosalejaks“ (itaalia poliitikas kasutati mõneti eristavat mõistet „mitte‑sõjategevuses osalemine“ või „non‑belligerence“), sest Mussolini ja juhtkond arvasid, et Itaalia ei ole veel sõjaks valmis. Selleks, et selgelt näidata ebakõlasid paktis, võib välja tuua mõningad faktid:

• 1939.–1940. aastatel püsis itaalia valmisolek piiratud, mistõttu ühised sõjalised operatsioonid olid vähesed.
• Itaalia ühines aktiivselt sõjategevusega alles 1940. aasta juunis, kui Saksamaa oli saavutanud märkimisväärseid edusamme Lääne‑Euroopas.
• Pakt ei takistanud sisemisi vastuolusid ega takistanud mõlema riigi vahelisi ebakõlasid strateegias ja prioriteetides.

Teraspakt mõjutas rahvusvahelist reageeringut: Lääneriigid võtsid selle kui murettekitavat sammu, mis suurendas sõjaohtu Euroopas. Samas näitas praktiline käitumine paktist hoolimata, et liitlastelt oodati ka eraldi poliitilisi ja majanduslikke pingutusi, mida kõik pooled ei suutnud ühtemoodi ellu viia.

Lõpp ja pärand

Pärast Itaalia sõjalist raskustesse sattumist ja Mussolini kukutamist 1943. aastal lõppes leping faktivabalt. Saksamaa vastas Itaalia okupatsiooniga ja lõi põhja‑Itaalias nukuvalitsuse (Italia Sociale Repubblica), kuid originaalne liiduleping kaotas tegeliku tähenduse. Teraspakti pärand on keeruline: see on näide kahe totalitaarse riigi formaalsest sõpruslepingust, mis küll kinnistas ühist poliitilist eesmärki, kuid ei taganud automaatset sõjalist ühtsust ega püsivat edasiminekut ühistes eesmärkides.

Teraspakt on ajaloolaste jaoks oluline dokument, sest see peegeldab 1939. aasta Euroopa diplomaatilist tunnet ja näitab, kuidas ideoloogiline ja strateegiline ühtsus ei pruugi alati tähendada praktilist ja ajas püsivat kaasatust. Mussolini valik nimetada leping „Teraspaktiks“ (selle asemel, nagu ta väitis, „verepaktist“) on alles üks näide sõnumitest, mida diktaatorid kujundavad, et kodumaal toetust suurendada.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli teraspakt?

K: Kes olid välisministrid, kes teraspakti allkirjastasid?

K: Millal teraspakt allkirjastati?

K: Millised olid teraspakti kaks osa?

K: Miks muutis Itaalia peaminister Benito Mussolini pakti nime?

K: Mis oli teraspakti eesmärk?

K: Kes tegi ettepaneku teraspakti sõlmimiseks?

Otsing