Paanarabism — Araabia rahvuslik ühtsus ja poliitiline liikumine
Paanarabism on poliitiline liikumine ja ideoloogia, mis propageerib mõtet, et kõik araablased kuuluvad ühisesse kultuurilisse ja poliitilisse kogukonda ning peaksid pikemas perspektiivis koonduma kas üheks riigiks, föderatsiooniks või tihedalt seotud liiduks. Paanarabismi juured ulatuvad 1800. aastate lõppu ja 1900. aastate algusesse, kui tekkisid ärkamisperioodid (nahda), mis rõhutasid araabia keele, kultuuri ja ajaloo ühtsust. Liikumise populaarsus kasvas 1900. aastatel, eriti pärast esimest maailmasõda ja mandaatide perioodi, mil paljud araabia alad sattusid Euroopa riikide kontrolli alla.
Taust ja ajalugu
Paanarabism sai tugeva tõuke vastureaktsioonina Euroopa koloniaalsetele poliitikatele (näiteks Sykes–Picot’ lepingule) ja mandaatidele, mis jagasid Lähis-Ida alad Suurbritannia ja Prantsusmaa mõjupiirkondadeks. 20. sajandi keskpaigas, pärast Teise maailmasõja lõppu, hakkasid nii intellektuaalid kui ka poliitikud aktiivselt töötama araabia rahvusliku ühtsuse nimel. 1945. aastal asutatud Araabia Liit püüdis edendada riikidevahelist koostööd, samas kui 1950. ja 1960. aastatel said tuntuks tugevad liidrid ja parteid, kes kandsid paan-arabia sõnumit edasi.
Põhimõtted ja eesmärgid
- Paanarabism rõhutab araabia keele, ajaloo ja kultuuri ühist juuri.
- Liikumise poliitiline eesmärk on eri vormides: mõned toetajad püüavad luua ühe riigi; teised toetavad föderatsiooni või tihedat poliitilist koostööd.
- Ta on sageli seotud anti-imperialistlike ja anti-koloniaalsete hoiakutega: paanarabistid on tavaliselt vastandunud välisvõimude poliitilisele mõjule oma regioonis ning pooldanud iseseisvust ja enesemääramist.
- Paanarabismi sekulaarsemates vormides rõhutatakse riiklikku ja rahvuslikku ühtsust rohkem kui usuühtsust; on ka religioosseid või islami mõjutusega variatsioone, kuid need ei kata kogu liikumise mitmekesisust.
Peamised liikumised ja juhid
20. sajandi keskel said liikumise tuntumateks esindajateks poliitilised juhid ja parteid, nagu Egiptuse president Gamal Abdel Nasser, kelle populaarne retoorika, riigipöörde- ja sotsiaalreformid ning aktiivne välispoliitika tugevdasid paanarabismi positsioone. Samuti tekkisid ideoloogiliselt olulised liikumised, näiteks Ba’ath-partei (Arabi Ülesehituse Partei), mida aitasid kujundada asutajad nagu Michel Aflaq ja Salah al-Din al-Bitar. 1958. aastal loodi ajutine Ühendatud Araabia Vabariik (UAR), mis ühendas Egipti ja Süüria, kuid see liit lagunes 1961. aastal.
Edu ja takistused
Paanarabism mõjutas tugevalt keskpärast poliitikat ning aitas kaasa riiklike ja kultuuriliste algatuste tekkimisele kogu regioonis. Samas on liikumise rakendamine ühtse riigi või püsiva poliitilise liidu kujul korduvalt nurjunud. Peamised takistused olid:
- riikide vahelised huvide ja võimuvõitluste konfliktid;
- poliitiline mitmekesisus ja eriarvamused ideoloogias (sotsialistlikud vs konservatiivsed monarhiad jne);
- usk ja sektilised lõhed (näiteks sunniitide ja šiia vahel);
- välisvõimude sekkumine ning külma sõja ajal toimunud mõjud ja liitumised.
Suhtumine välisriikidesse
Paanarabistid on sageli vastustanud lääneriikide poliitilist mõju piirkonnas. Paljud paanarabistid usuvad, et araabia aladel ei tohiks olla välisriikidel otsustavat poliitilist võimu või domineerivat mõju — selle mõtte väljenduseks oli kriitika nii Suurbritannia kui ka Ameerika Ühendriikide tegevuse suhtes Lähis-Idas. Samal ajal on reaalsus olnud keeruline: külma sõja perioodil ja hiljem on mitmed araabia riigid oluliselt sõltunud välisriikide toetusest nii majanduslikult kui ka sõjaliselt. Kaasaegne poliitiline karta ja geopoliitilised liikumised on senini mõjutanud seda, kuidas paanarabismi ideed praktikas realiseeruvad.
Pärand ja tänapäev
Paanarabism on jätnud püsiva jälje araabia poliitilisse ja kultuurilisse mõtlemisse. Kuigi ideest iseenesest tekkinud suuremad poliitilised projektid — nagu püsiv ühisriik — ei ole realiseerunud, on paljud paanarabismi eesmärgid avaldanud mõju koostöövormidele (nt Araabia Liit), rahvuslikule kõnepruugile ja kultuurilisele identiteedile. Tänapäeval on liikumine killustunum ja tema ideid kandvate rühmituste mõju erinev: mõned poliitilised jõud tsiteerivad endiselt paanarabismi retoorikat, teised rõhutavad riiklikku suveräänsust või suunduvad regionaalsele koostööle majandus- ja julgeolekuküsimustes. Samuti on 21. sajandi sündmused — sealhulgas Araabia kevad ja regionaalsed konfliktid — muutnud diskursust ja toonud esile vajaduse kohanduvate ja realistlike lahenduste järele.
Kokkuvõttes on paanarabism oluline osa Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika poliitilisest ajaloost ning see jääb oluliseks lähtekohaks aruteludes araabia ühtsuse, riigiõiguse ja regionaalse koostöö üle. Samas nõuab selle ideoloogia elluviimine tänases keerulises geopoliitilises olukorras kompromisse ja täpset arvestust olemasolevate erihuvidega.
Araabia Riikide Liit
Päritolu ja areng
1800. aastate lõpus kontrollis Osmanite impeerium enamikku Lähis-Ida piirkondadest. Lähis-Ida oli sel ajal väga mitmekesine. Piirkonnas elas palju erinevaid etnilisi ja kultuurilisi inimrühmi. Aastaks 1900 oli Osmanite impeerium languses ja paljud impeeriumis elanud erinevad inimrühmad soovisid moodustada iseseisvaid valitsusi, mida juhtisid oma kogukonnas elavad inimesed.
Üks rühm, kes hakkas kujundama oma ettekujutust isevalitsetud või isemääratletud kogukonnast, olid araablased. Paljud haritud araabia üliõpilased ja professorid, kes töötasid ülikoolides, näiteks Al-Azhar'i ülikoolis, hakkasid välja andma ajakirju ja moodustasid klubisid, mis propageerisid ühtse araabia kogukonna või rahva ideed. Need ideed muutusid väga populaarseks kogu endise Osmanite impeeriumi araabia piirkondades. 1913. aastaks kohtusid araabia organisatsioonid kogu Lähis-Idast, et moodustada esimene Araabia kongress Pariisis, Prantsusmaal. Kongressil arutasid araablased kogu Osmanite impeeriumist võimaluse üle vabaneda Osmanite impeeriumist ja luua araablaste valitsetavad riigid.
Osmanite impeerium reageeris Araabia kongressile araabia natsionalistide karistamisega. Mõnel Osmanite impeeriumi territooriumil pandi araabia natsionalistid oma tegevuse eest vangi ja isegi tapeti.
Esimese maailmasõja ajal toetasid paljud araabia rühmitused liitlasvägede sõjalist kampaaniat Osmanite impeeriumi vastu. Esimese maailmasõja lõpus lagunes Osmanite impeerium kokku ja liitlasriigid kohtusid, et otsustada, mis juhtub varem Osmanite kontrolli all olnud territooriumiga. Vaatamata liitlaste toetamisele sõja ajal, ei andnud liitlased paljudele araabia riikidele nende vabadust. Okupeeritud riikides elavad araablased, kes soovisid endiselt iseseisvust, hakkasid kujundama ideid, kuidas vaba araabia riik võiks välja näha. Nendest ideedest sai lõpuks paanarabismi selgroog.
Filosoofia
Pärast Esimest maailmasõda hakkasid paljud endise Osmanite impeeriumi araabiakeelsed teadlased ja üliõpilased kirjutama araabia rahva ajaloost. Üks neist kirjanikest, Darwish-Al Maqdidi, kirjutas kooliõpiku, milles kirjeldati varajase paan-araabia liikumise tõekspidamisi. Seda õpikut kasutati paljudes koolides üle kogu Araabia Lähis-Ida ja selles väideti, et araabia kodumaa ei piirdu Araabia poolsaarega, vaid laieneb kõikjale, kus araablased elavad. Lisaks uskus Miqdadi, nagu ka teised araabia õpetlased, et vaba ja ühtne araabia rahvas saab eksisteerida ainult siis, kui lääne mõju on Araabia Lähis-Idast kõrvaldatud. Üldiselt sai Miqdadi ja teiste tema sarnaste uskumuste tuumast paanarabismi filosoofia.
Katseid araabia liidus
Paanarabismi populaarsus hakkas kasvama pärast seda, kui paljud araabia riigid said 1940. ja 1950. aastatel iseseisvaks. Egiptuse president Gamal Abdel Nasser (1956-1970) oli paan-araabia rahvusluse suur toetaja. Nasser uskus, et nii Põhja-Aafrika kui ka Araabia poolsaare araabia maailm peaks olema ühendatud, sest paljudel neist riikidest oli ühine kultuur, religioon ja keel, Nasser aitas oma eesistumise ajal luua koos Süüriaga Araabia Ühendatud Araabia Vabariigi. Vabariik kestis kolm aastat. Selle kokkuvarisemine oli suuresti tingitud Nasseri püüdlustest muuta kiiresti Süüria ja Egiptuse majandust; samuti ei meeldinud paljudele süürlastele, et Nasser tahtis koondada valitsuse võimu ja tegevust Egiptusesse.
Pärast UARi langemist püüdis Nasser koondada teisi araabia riike ülearaabia asja juurde. Kuue päeva sõja ajal 1967. aastal juhtis Nasser Araabia koalitsiooni (Süüria, Liibanon, Jordaania ja Iraak), et võidelda Iisraeli vastu. Iisrael võitis sõja ning Araabia koalitsioon ja Nasseri jõupingutused ühtse Araabia Lähis-Ida loomiseks said suure tagasilöögi.
Egiptuse president Gamal Nasser ja Iraagi välisminister Adnan Pachachi
Paanarabismi allakäik ja taaselustamine
Langus
Pärast kuuepäevast sõda nõrgenes Egiptuse kui ülearaabia liikumise liidri roll tõsiselt. Teised araabia natsionalistlikud organisatsioonid hakkasid iseseisvalt, Egiptusest ja teistest araabia riikidest sõltumatult tegutsema. Eriti palestiinlased hakkasid moodustama oma organisatsiooni, mille keskmes oli Palestiina natsionalism, mitte üleaaabiline organisatsioon. Lisaks sellele jättis Gamal Nasseri ootamatu surm 1970. aastal paan-araabia liikumise ilma selge juhita.
Uuesti ilmumine
Alates 1970. aastate lõpust on paljud professorid ja Lähis-Ida eksperdid väitnud, et paanarabismi ei ole enam olemas Fouad Ajami väidab, et paanarabism varises kokku, sest liikumise selge juht Gamel Nasser kaotas pärast araablaste kaotust kuuepäevases sõjas hoo. Lisaks kaotasid teised araabia rühmad, eelkõige palestiinlased, usu paan-araabia liikumisse ja püüdsid iseseisvalt hargneda. Viimasel ajal, pärast 2011. aasta araabia kevade sündmusi, väidavad paljud teadlased ja ajakirjanikud, et paanarabism on erineval moel tagasi tulemas. Susan De Muth väidab, et araabia kevade paanarabism on teistsugune kui kolmkümmend aastat tagasi. Ta arvab, et Gamel Nasseri ajastu paanarabism oli seotud ideega hoida araabia maailm vaba välis- ja lääne mõjust, samas kui tänast paanarabismi juhivad enamasti noored, kes on pühendunud araabia riikide valitsuste reformimisele või muutmisele vähem rõhuvaks või kontrollivaks. Seda uut paanarabismi vormi on tugevdanud tehnoloogia, näiteks sotsiaalmeedia. De Muti sõnul on eri riikide meeleavaldajad suutnud sotsiaalmeedia abil tugevdada oma asja ja isegi koordineerida proteste teiste araabia riikide liikumistega. Teised teadlased ei ole nii optimistlikud kui De Muth; Marc Lynch väidab, et araabia kevade protestid olid juba ammu üleval ja et Araabia Lähis-Ida poliitilised liikumised on aeglaselt tugevnenud viimased kolmkümmend aastat .
Egiptus ja Süüria moodustasid aastatel 1958-1961 Araabia Ühendatud Araabia Vabariigi.
Süüria meeleavaldaja värvib Bashar al-Assadi-vastaseid graffitisid araabia kevade ajal Süürias.
