Panaarabism

Päritolu ja areng

1800. aastate lõpus kontrollis Osmanite impeerium enamikku Lähis-Ida piirkondadest. Lähis-Ida oli sel ajal väga mitmekesine. Piirkonnas elas palju erinevaid etnilisi ja kultuurilisi inimrühmi. Aastaks 1900 oli Osmanite impeerium languses ja paljud impeeriumis elanud erinevad inimrühmad soovisid moodustada iseseisvaid valitsusi, mida juhtisid oma kogukonnas elavad inimesed.

Üks rühm, kes hakkas kujundama oma ettekujutust isevalitsetud või isemääratletud kogukonnast, olid araablased. Paljud haritud araabia üliõpilased ja professorid, kes töötasid ülikoolides, näiteks Al-Azhar'i ülikoolis, hakkasid välja andma ajakirju ja moodustasid klubisid, mis propageerisid ühtse araabia kogukonna või rahva ideed. Need ideed muutusid väga populaarseks kogu endise Osmanite impeeriumi araabia piirkondades. 1913. aastaks kohtusid araabia organisatsioonid kogu Lähis-Idast, et moodustada esimene Araabia kongress Pariisis, Prantsusmaal. Kongressil arutasid araablased kogu Osmanite impeeriumist võimaluse üle vabaneda Osmanite impeeriumist ja luua araablaste valitsetavad riigid.

Osmanite impeerium reageeris Araabia kongressile araabia natsionalistide karistamisega. Mõnel Osmanite impeeriumi territooriumil pandi araabia natsionalistid oma tegevuse eest vangi ja isegi tapeti.

Esimese maailmasõja ajal toetasid paljud araabia rühmitused liitlasvägede sõjalist kampaaniat Osmanite impeeriumi vastu. Esimese maailmasõja lõpus lagunes Osmanite impeerium kokku ja liitlasriigid kohtusid, et otsustada, mis juhtub varem Osmanite kontrolli all olnud territooriumiga. Vaatamata liitlaste toetamisele sõja ajal, ei andnud liitlased paljudele araabia riikidele nende vabadust. Okupeeritud riikides elavad araablased, kes soovisid endiselt iseseisvust, hakkasid kujundama ideid, kuidas vaba araabia riik võiks välja näha. Nendest ideedest sai lõpuks paanarabismi selgroog.

Filosoofia

Pärast Esimest maailmasõda hakkasid paljud endise Osmanite impeeriumi araabiakeelsed teadlased ja üliõpilased kirjutama araabia rahva ajaloost. Üks neist kirjanikest, Darwish-Al Maqdidi, kirjutas kooliõpiku, milles kirjeldati varajase paan-araabia liikumise tõekspidamisi. Seda õpikut kasutati paljudes koolides üle kogu Araabia Lähis-Ida ja selles väideti, et araabia kodumaa ei piirdu Araabia poolsaarega, vaid laieneb kõikjale, kus araablased elavad. Lisaks uskus Miqdadi, nagu ka teised araabia õpetlased, et vaba ja ühtne araabia rahvas saab eksisteerida ainult siis, kui lääne mõju on Araabia Lähis-Idast kõrvaldatud. Üldiselt sai Miqdadi ja teiste tema sarnaste uskumuste tuumast paanarabismi filosoofia.

Katseid araabia liidus

Paanarabismi populaarsus hakkas kasvama pärast seda, kui paljud araabia riigid said 1940. ja 1950. aastatel iseseisvaks. Egiptuse president Gamal Abdel Nasser (1956-1970) oli paan-araabia rahvusluse suur toetaja. Nasser uskus, et nii Põhja-Aafrika kui ka Araabia poolsaare araabia maailm peaks olema ühendatud, sest paljudel neist riikidest oli ühine kultuur, religioon ja keel, Nasser aitas oma eesistumise ajal luua koos Süüriaga Araabia Ühendatud Araabia Vabariigi. Vabariik kestis kolm aastat. Selle kokkuvarisemine oli suuresti tingitud Nasseri püüdlustest muuta kiiresti Süüria ja Egiptuse majandust; samuti ei meeldinud paljudele süürlastele, et Nasser tahtis koondada valitsuse võimu ja tegevust Egiptusesse.

Pärast UARi langemist püüdis Nasser koondada teisi araabia riike ülearaabia asja juurde. Kuue päeva sõja ajal 1967. aastal juhtis Nasser Araabia koalitsiooni (Süüria, Liibanon, Jordaania ja Iraak), et võidelda Iisraeli vastu. Iisrael võitis sõja ning Araabia koalitsioon ja Nasseri jõupingutused ühtse Araabia Lähis-Ida loomiseks said suure tagasilöögi.

Egiptuse president Gamal Nasser ja Iraagi välisminister Adnan Pachachi

Paanarabismi allakäik ja taaselustamine

Langus

Pärast kuuepäevast sõda nõrgenes Egiptuse kui ülearaabia liikumise liidri roll tõsiselt. Teised araabia natsionalistlikud organisatsioonid hakkasid iseseisvalt, Egiptusest ja teistest araabia riikidest sõltumatult tegutsema. Eriti palestiinlased hakkasid moodustama oma organisatsiooni, mille keskmes oli Palestiina natsionalism, mitte üleaaabiline organisatsioon. Lisaks sellele jättis Gamal Nasseri ootamatu surm 1970. aastal paan-araabia liikumise ilma selge juhita.

Uuesti ilmumine

Alates 1970. aastate lõpust on paljud professorid ja Lähis-Ida eksperdid väitnud, et paanarabismi ei ole enam olemas Fouad Ajami väidab, et paanarabism varises kokku, sest liikumise selge juht Gamel Nasser kaotas pärast araablaste kaotust kuuepäevases sõjas hoo. Lisaks kaotasid teised araabia rühmad, eelkõige palestiinlased, usu paan-araabia liikumisse ja püüdsid iseseisvalt hargneda. Viimasel ajal, pärast 2011. aasta araabia kevade sündmusi, väidavad paljud teadlased ja ajakirjanikud, et paanarabism on erineval moel tagasi tulemas. Susan De Muth väidab, et araabia kevade paanarabism on teistsugune kui kolmkümmend aastat tagasi. Ta arvab, et Gamel Nasseri ajastu paanarabism oli seotud ideega hoida araabia maailm vaba välis- ja lääne mõjust, samas kui tänast paanarabismi juhivad enamasti noored, kes on pühendunud araabia riikide valitsuste reformimisele või muutmisele vähem rõhuvaks või kontrollivaks. Seda uut paanarabismi vormi on tugevdanud tehnoloogia, näiteks sotsiaalmeedia. De Muti sõnul on eri riikide meeleavaldajad suutnud sotsiaalmeedia abil tugevdada oma asja ja isegi koordineerida proteste teiste araabia riikide liikumistega. Teised teadlased ei ole nii optimistlikud kui De Muth; Marc Lynch väidab, et araabia kevade protestid olid juba ammu üleval ja et Araabia Lähis-Ida poliitilised liikumised on aeglaselt tugevnenud viimased kolmkümmend aastat .

Egiptus ja Süüria moodustasid aastatel 1958-1961 Araabia Ühendatud Araabia Vabariigi.


Süüria meeleavaldaja värvib Bashar al-Assadi-vastaseid graffitisid araabia kevade ajal Süürias.