Paradigma: mõiste, ajalugu ja tähendus teaduses, retoorikas ja keeleteaduses

Paradigma: põhjalik ülevaade mõistest, ajaloost ja tähendusest teaduses, retoorikas ja keeleteaduses — definitsioonid, näited ja mõju mõttekäigule.

Mõiste ja etümoloogia

Sõna paradigma pärineb kreeka keelest: algne termin oli παράδειγμα (paradeigma), mis tähendab «muster, näide, näidis». See on tuletatud verbist παραδείκνυμι (paradeiknumi) — «näitama, esitama», mis omakorda koosneb elementidest παρά (para) — «kõrval, kõrval», ja δείκνυμι (deiknumi) — «näidata, osutada». Termin, mis esialgu tähistas konkreetset näidet või malli, on hiljem laienenud tähendusesse «süsteemsete ideede, väärtuste ja praktikate kogum», mida kasutatakse teatud valdkonnas või küsimuses.

Teadusfilosoofias

Teadusfilosoofias mõistetatakse paradigmat sageli kui ühise teoreetilise raamistikku, näidismudelit või mõtteviisi, mis määrab ära, kuidas teadlased probleeme tõlgendavad, milliseid küsimusi peetakse oluliseks ja milliseid meetodeid kasutatakse vastuste otsimiseks. Paradigma hõlmab nii konkreetseid teooriaid kui ka kasutatavaid meetodeid, eksperimentaalseid tehnikaid ja tüüpilisi näiteid (eksemplare), mis seavad normid «normaalsele teadusele». Kui olemasolev paradigma ei suuda enam seletada uusi andmeid, võib see viia nii-öelda paradigmalise ümberpööramiseni ehk paradigmade vahetumiseni (paradigm shift). Tuntuim käsitlus sellest mõttest on Thomas Kuhni raamatus The Structure of Scientific Revolutions (1962), kus ta rõhutab, et teaduse areng ei ole ainult lineaarne tõe täpsustumine, vaid vahel ka fundamentaalseid ja kiiresti toimivaid mudeleid muutev revolutsioon.

Paradigmade näidetena võib tuua:

• vanakreeka ja keskaja arusaama, et Maa on universumi keskpunkt;
• heliotsentrilise mudeli vastuvõtmise, et Maa ja teised planeedid liiguvad ümber Päikese;
• ülemineku Newtoni mehaanika paradigmalisele tähendusele võrreldes Einsteini relativistlike mudelitega, kus teatud olukordades asendub vanem paradigma uuega.

Ajaloos kasutasid mõistet paradigmale sarnasel tähendusel juba varasemad mõtlejad: üks esimesi kaasaegse tähendusega kasutajaid oli Georg Christoph Lichtenberg (1742–1799), saksa matemaatik ja teadlane, kes kasutas sõna viitena tüüpilistele näidetele ja moodustele.

Retoorikas

Retoorikas tuntakse paradeigmat (kreeka keeles sama termin) kui üht tõestuse või veenmise viisi. Paradeigma on lühike illustratiivne juhtum või näide, mida kõneleja kasutab publiku suunamiseks: see näide ei anna pöördumatut loogilist järeldust, vaid aitab kuulajatel näha seost sarnaste situatsioonide vahel ning seeläbi tõenäoliselt aktsepteerida kõneleja väidet. Hea metafoor on isiklik raamatupidaja: tema ülesanne ei ole käskida täpselt, millele ja kui palju klient raha kulutaks, vaid aidata suunata klienti eesmärgipõhiselt raha kasutama.

Antiiksetes allikates on paradeigma kasutus selgelt nähtav. Näiteks Anaximenes defineeris paradeigmat kui «tegevusi, mis on toimunud varem ja on sarnased või vastupidised neile, mida me praegu arutame». Aristoteles kasutab seda kontseptsiooni retoorikas ja loogikas: kuigi tänapäeval tavaliselt seostub induktsioon üldistamisega mitmest erijuhtumist, kasutas Aristoteles paradeigmat ka selles mõttes, et liigutakse ühest erijuhtumist teise — argument, mis põhineb analogial ja varasemal kogemusel.

Keeleteaduses

Keeleteaduses tähistab paradigma (saussure’i ja järgnevate mõtlejate tähenduses) sõna või vormide klassi, mis on teatud kontekstis omavahel asendatavad. Ferdinand de Saussure kasutas paradigmat koos süntagmaga vastandina: paradigma on valikuline telg (mida võib üheks kohaks asendada teisega), süntagmaga seevastu räägitakse järjestusest ja ühendusest (kuidas üks valik järgneb teisele lausete või fraaside tasandil). Näiteks verbivormide paradigmas on mitu võimalikku vormi (mina lähen, sina lähed, tema läheb), mis on omavahel kontrastsed ja omavad vahetu tähenduse üksnes võrreldes teiste vormidega.

Lisaks grammatika- ja semantikavälisele kasutusele on paradigmade kontseptsioon keeleteaduses kasulik ka selleks, et kirjeldada keelemuutusi ning modelleerida, kuidas keelekasutajad eelistavad või vahetavad keelelisi elemente situatsiooniti.

Ajaline ja terminoloogiline tähelepanek

Väljaspool akadeemilisi erialasid on sõna «paradigma» hakanud laialdaselt tähendama ka laiemat maailmavaadet või mõtteviisi (nt „uue juhtimise paradigma“). Mõnikord tekib segadus, kuna argikeeles kasutatakse seda nii neutraalselt («näidis, muster») kui ka väärtustavalt («uue ja parema lähenemise paradigma»). Keele- ja sõnaraamatutest leiab ka tehnilisemaid määratlusi: 1900. aasta väljaande Merriam-Websteri sõnaraamat märgib termini tehnilist kasutust grammatika kontekstis, retoorikas illustreeriva tähendusega või faabula terminina.

Kokkuvõte

Paradigma on rikas ja mitmetahuline mõiste, mille tähendus sõltub kontekstist:

• filosoofias ja teaduses tähendab see mõtte- ja uurimisraamistikku, mis määrab, kuidas küsimusi püstitatakse ja lahendatakse;
• retoorikas on see veenmisvahend — illustratiivne näide, mis aitab suunata kuulajate järeldusi;
• keeleteaduses viitab paradigma elementide komplektile, mis on omavahel asendatavad ja annavad tähenduse kontrasti kaudu.

Küsimused ja vastused

K: Mida tähendab sõna "paradigma"?

K: Kes oli üks esimesi inimesi, kes kasutas mõistet "paradigma"?

K: Kuidas kasutatakse retoorikas paradigmat?

K: Kuidas määratles Anaximenes paradeigmat?

K: Kuidas kasutas Aristoteles induktiivses loogikas paradigmat?

K: Mis oli algupärane kreekakeelne termin paradigma?

K: Millises kontekstis määratles Merriam-Websteri sõnaraamat oma tehnilise kasutuse paradigma?

Otsing