Pelagornis väljasurnud hiigellindude perekond ja omadused
Pelagornis on suurte fossiilsete lindude perekond, kuhu kuulunud isendid olid paljudel andmetel mereelustiiliga kohastunud hiiglased. Üks liik, P. sandersi, on üks suurimaid kunagi leitud linde. Selle tiibade siruulatus oli kaks korda suurem kui suurimal albatrossil – hinnanguliselt umbes 6,4–7,4 meetrit. Selle konkreetse liigi fossiil pärineb oligotseeni ajast, ligikaudu 25 miljonit aastat tagasi.
Välimus ja eripärad
Pelagornitiidid olid iseloomulikult suured ja kergendatud luustikuga linnud, kelle kõige silmapaistvam tunnus on olnud nokal paiknevad luustunud, hambataolised väljakasvud ehk "pseudohambad". Need pseudohambad ei olnud tõelised hambad, vaid sarvkesttaoliste katete all paikneva luu väljaulatuvused, mis aitasid kinni hoida libedaid kalu ja kaheksajalgu. Muud eripärad hõlmavad:
- välja venitatud, kitsaid ja kõrge aspect ratio'ga tiibu – sobivad pikka liuglemist võimaldavaks dünaamiliseks liuglemiseks;
- õhustatud (pneumatiseeritud) ja õhukesed luud, mis vähendasid kehakaalu;
- muudetud tiivaluud ja liigendid, mis toetasid tõhusat merelendu;
- suur kehaehitus – erinevatel liikidel ulatus suurus väiksematest kuni väga hiiglaslike näidisteni (nt P. sandersi).
Eluviis ja ökoloogia
Pelagornitiidid elutsesid tõenäoliselt peamiselt merel ning nende anatoomia viitab kauglendavale, liuglemisel põhinevale eluviisile, mis sarnaneb tänapäevaste albatrosside omale. Nad olid peamiselt piscivoorid (toitusid kaladest ja pehmematest mereloomadest nagu kalmaarid). Pseudohambad aitasid saaki kinni püüda ja hoida, kuid täpne näksimis- või neelamisviis jääb osaliselt tõlgendamise alla – mõned uuringud pakuvad välja, et nad korjasid saaki veepinnalt või siegusid laineharjalt.
Levinud ajaskaala ja geograafia
Pelagornitiidid on tuntud fossiilidest, mis pärinevad eelkõige paleotséenist kuni pliotseeni lõpuni. Kogu rühm suri välja umbes mõne miljoni aasta jooksul enne tänapäeva — mõned hinnangud viitavad, et viimased liikide hääbumised toimusid umbes 2,5–3 miljonit aastat tagasi. Fossiile on leitud mitmetest maailma piirkondadest, näiteks Põhja-Ameerikast, Euroopast, Aafrikast, Lõuna-Ameerikast ja Uus-Meremaalt, mis näitab laialdast merelist levikut.
Taksonoomia ja uurimise seis
Tavaliselt paigutatakse need linnud perekonda Pelagornithidae (sageli nimetatakse ka pelagornitiideks); mõnikord käsitletakse kogu rühma eraldi järjekorrana (Odontopterygiformes), sõltuvalt analüüsimeetoditest ja taksonoomilistest tõlgendustest. Nende täpne sugulus teiste kaasaegsete lindude rühmadega on endiselt osaliselt vaidlustatud, kuid enamikes käsitlustes tõstetakse esile nende eriline morfoloogia ja mereelustiil.
Miks nad välja surid?
Pelagornitiidide väljasuremise põhjused ei ole täielikult kinnitatud, kuid tõenäolised tegurid hõlmavad:
- keskkonnamuutusi ja kliimamuutusi, mis mõjutasid ookeanide produktiivsust ja toiduahelaid;
- konkurentsi teiste merelindude ja merelise kisklusfauna (nt kalurite ja imetajate muutused);
- mõnedel aladel võis oluline roll olla ka elupaikade muutusel ja toidukättesaadavuse kahanemisel.
Tähtsus ja uurimine
Pelagornis ja teised pelagornitiidid on paleontoloogias olulised, sest nad annavad teavet suurte merelindude evolutsiooni, merelise elustiili kohastumise ning ookeanikeskkondade ajaloolise muutumise kohta. Fossiilide avastused, sealhulgas suure P. sandersi tiibade siruulatusega näited, toovad esile, kui mitmekesine ja eksperimentaalne oli lindude morfoloogia paleontoloogilistes ajaskaalades.
Kokkuvõtteks: Pelagornis ja tema sugulased olid unikaalsed, suure mõjuga mere-elustiiliga linnud — hiiglaslikud liuglejad, kelle "hambataolised" nokad ja võime kauaks merel püsida eristavad neid paljudest teistest fossiilsetest ja tänapäevastest lindudest. Nende fossiilne pärand aitab mõista nii lindude kui ka ookeanide ajalugu.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Pelagornis?
V: Pelagornis on suurte fossiilsete lindude perekond.
K: Milline Pelagornis'e liik on üks suurimaid kunagi leitud linde?
V: P. sandersi on üks suurimaid kunagi leitud linde.
K: Kuidas on P. sandersi tiibade siruulatus võrreldav suurima albatrossi omaga?
V: P. sandersi tiibade siruulatus oli kaks korda suurem kui suurimal albatrossil.
K: Millal elas P. sandersi?
V: P. sandersi elas umbes 25 miljonit aastat tagasi.
K: Mille poolest on pelagornitiidid tuntud?
V: Pelagornitiidid on tuntud luiste hambataoliste nokkade, suure suuruse ja väga modifitseeritud tiivaluude poolest.
K: Milline on P. sandersi oletatav eluviis, mis põhineb tema liuglemisvõimel?
V: P. sandersi oletatav eluviis on kaugele ulatuv meres hõljuv eluviis, mis sarnaneb elavate albatrosside eluviisiga.
K: Millal suri välja kogu pelagornitiidide rühm?
V: Kogu pelagornitiidide rühm suri välja umbes kolm miljonit aastat tagasi.
