Peronism (õigustalism): Juan Peróni mõju Argentina poliitikale

Peronism (õigustalism) — Juan Peróni pärand ja mõju Argentina poliitikale: peronism, töölisklass, populism, Kirchnerid ja riigi ajalugu muutvad sotsiaal- ja majandusstrateegiad.

Peronism ehk õigustalism on Argentina poliitiline liikumine, mis põhineb Argentina presidendi Juan Peróni (1895–1974) ideedel ja pärandil. See on olnud Argentina poliitikas äärmiselt mõjukas ja mitmetahuline liikumine. Alates 1946. aastast on peronistid võitnud 10 presidendivalimistest 13-st, kus neil on lubatud kandideerida. Peamine peronistlik partei on Justicialistlik partei. Peronism on koondunud väga erinevate poliitiliste suundade alla — iga peronistlik presidendiperiood on omamoodi — kuid üldist ideoloogiat on sageli iseloomustatud kui "rahvusluse ja töölismuse ebamäärane segu", ehk populism.

Juan Perón tõusis võimule pärast 1943. aasta sõjaväelist riigipööret, mille järel temast sai Argentina tööminister ja 1946. aastal valiti ta Argentina presidendiks. Peróni valitsuse keskmes olid sotsiaalsed programmid ja poliitikad, mis tugevdasid töölisklassi positsiooni: ta toetas ametiühinguid, kehtestas suurema riikliku sekkumise majandusse ning algatas tööhõive- ja sotsiaalkaitsemeetmeid. Samal ajal rakendas Perón ka tööstuse ja oluliste sektorite riiklustamist ning toetust mõnele töösturile, püüdes luua riiklikult reguleeritud koostöö eri huvigruppide vahel. Tema populaarsust kasvatas oluliselt ka naine Eva, kelle tihe töö vaeste ja naiste õiguste eest tekitas laialdast rahvuslikku imetlust ning aitas tugevdada peronistlikku toetust.

Ajalooline kontekst ja vastasseis

Peróni valitsust saatsid tugev kasv ja sotsiaalsed reformid, kuid ka majanduslikud probleemid, sealhulgas inflatsioon ja väliskaubanduspiirangud. 1955. aastal tõi kasvav siseriiklik rahulolematus ja sõjaväeline vastuseis Peróni kukutamise — ta saadeti pagendusse ning peronistlikud organisatsioonid ja partei keelustati. Perón jäi Argentinast eemalaks kuni 1973. aastani, mil poliitiline olukord oli muutunud ja avatud valimised taastati. 1973. aasta valimistel valiti Perón taas presidendiks, kuid ta suri 1974. aastal; tema lesk Isabel Peróni asus tema asemele presidendiks. Isabeli võimuloleku ajal süvenesid sisepoliitilised pinged ja majandusprobleemid ning 1976. aastal kukutas sõjavägi tema valitsuse, alustades intensiivse, repressiivse sõjaväediktatuuri ajajärku.

Peronismi ideoloogia ja struktuur

Peronismi olemus on olnud teadlikult mitmetähenduslik: see on kombineerinud elemente rahvuslusest, töölisliikumisest, autoritaarsusest ja sotsiaalsest õiguslusest (justicialismo). Mõned olulised tunnused:

• Sotsiaalne õiguslus: rõhk tööõigustel, sotsiaaltoetustel ja tööalastel hüvedel.
• Riiklik majanduse roll: periooditi tugev riiklik sekkumine, riiklikud ettevõtted ja kaitstud tööstuspoliitika.
• Populistlik juhtimine: isikulise juhtimise ja rahva otsese toetuse esiletoomine.
• Faktiooniline kirju kooslus: peronismis on erinevaid voole — vasak, parem ja keskme variandid — mis võivad omavahel tugevalt erineda.

Peronismi paljusus ja radikaliseerumine

Peronism on aja jooksul jäänud lõhestatuks: 1960.–70. aastatel tekkisid radikaalsemad vasakpoolsed rühmitused (nt Montoneros), mis tõlgendasid peronismi revolutsiooniliselt, samal ajal kui mõned juhid ja liidrid astusid parempoolsemale, konservatiivsemale teele. Sõjalise diktatuuri ajal 1976–1983 toimunud repressioonid, tuntud ka kui "mässitud sõda" (Dirty War), olid traagiliselt seotud riigi terrorismi ja inimõiguste rikkumistega, kuid peronistlik pärand jäi poliitilisse kultuuri ja mälu.

Kaasaegsed suunad: Menem, Kirchnerid ja hilisemad arengud

Peronism on kohanenud eri ajastute majandus- ja sotsiaaltingimustega. Näiteks peronist Carlos Menem (president 1989–1999) viis Argentina märkimisväärselt turumajanduse suunas: tema valitsus toetas ulatuslikke erastamisi, liberaliseeris majandust ja püüdis stabiliseerida inflatsiooni, mis tõi kaasa nii majanduslikke paranemisi kui ka pingeid ja sotsiaalseid tagajärgi. 2000ndate alguses tuli võimule teistsugune peronistlik tendents: Néstor Kirchner (president 2003–2007) ja tema abikaasa Cristina Fernández de Kirchner (president 2007–2015) pöörasid osa poliitikast tagasi suuremale riiklikule kontrollile, sotsiaalsete programmide suurendamisele ja protektsionismile — seda on Economistide ja teiste analüütikute sõnul kirjeldatud kui teraapilist pöördumist "majandusliku natsionalismi ja peaaegu autarkia" suunas. Kirchnerite poliitika on jätnud oma jälje ja seda kutsutakse sageli kirchnerismiks.

Peronismi pärand ja tähtsus tänapäeval

Peronism on Argentina poliitikas jätkuvalt keskne jõud: see on suutnud mobiliseerida laia toetajaskonda, hoida tugevat sidet ametiühingutega ning kohaneda eri poliitiliste ja majanduslike tingimustega. Samas on selle pärand vastuoluline — seda kiidetakse sotsiaalse kaasatuse ja tööõiguste eest tehtud sammude pärast, kuid kritiseeritakse ka korruptsiooni, klientelistlikke suhteid ja autoritaarseid kalduvusi. Peronism on enam kui ideoloogia: see on osa Argentina poliitilisest kultuurist, kus isikutegelased, erakondlikud lõhed ja ajalugu põimuvad ning mõjutavad tänapäevaseid otsuseid ja debatte.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et peronism on paindlik ja mitmemõtteline poliitiline jõud, mille mõju Argentina ühiskonnale ja poliitikale on sügav ning mille eri tõlgendused jäävad jätkuvalt ühiskondliku arutelu keskmesse.

Küsimused ja vastused

K: Mis on peronism?

K: Kui edukad on peronistid olnud valimistel?

K: Millised on mõned peronismiga seotud üldised ideoloogiad?

K: Mida tegi Juan Perón, kui temast sai Argentina tööminister?

K: Miks kukutati Juan Perón 1955. aastal?

Otsing