Kiik (ka teeter-totter) on pikk, kitsas laud, mis on kinnitatud keskele, veidi kõrgemale maapinnast. Kui kiikede üks ots läheb üles, siis teine ots läheb alla. Kiik on lihtne mehhaaniline mänguvahend, mida leidub paljudel mänguväljakutel ja aedades.

Lastele meeldib sageli kiikede peal mängida. Kaks last istuvad kiikede peal, üks kummaski otsas. Laps, kes on all, lükkab jalgadega maad, nii et ta tõuseb üles ja tema sõber laskub alla. Siis lükkab sõber üles, nii et esimene laps läheb alla. Nad jätkavad edasi-tagasi liikumist, kuni nad on valmis kiikede mängimist lõpetama. Kiikumine arendab tasakaalu, koordinatsiooni ja koostööoskust — lapsed õpivad sõpradega kooskõlastama, et liikumine sujuv oleks.

See toimib kõige paremini kahe umbes ühesuuruse lapse puhul, sest muidu paneb raske inimene oma otsa maha jääma. Mõnel kiigepuul on ruumi kahele või kolmele lapsele kummaski otsas. Igal lapsel on käepide, millest kinni hoida, et nad ei kukuks maha. Mõned kaasaegsed kiiged on varustatud ka piiramise või amortisaatoriga, mis vähendab äkilisi langusi.

Mehaanikas (üks füüsika liik) võib midagi, mis on keskelt tasakaalus ja liigub üles-alla nagu kiik, kirjeldada kui midagi, mis "kiikub". Kiik on praktiline näide esimest klassi kangist (lever), kus tugipunkt ehk fulkrum asub pingil või tala keskel.

Kuidas kiik töötab

Kiige töö põhineb jõumomentidel (pöördemoment) ja tasakaalul. Kui kahe otsa raskused on võrdsed ja kaugus fulkrumist sama, on kiik tasakaalus. Kui üks pool on raskem või istuja istub fulkrumile lähemal või kaugemal, muutub moment ja kiik kaldub raskema poole kasuks. Kiige liikumist mõjutavad ka hõõrdumine fulkrumil ja õhutakistus; mõned mudelid kasutavad amortisaatoreid või vedrusid, et liikumine oleks sujuvam ja turvalisem.

Tüübid ja materjalid

  • Traditsiooniline põrandakiik: puidust või metallist laud, keskel metallist või puidust toestus.
  • Vedrukiik: madalam ja pehmem variant, millel üks või mitu istet kinnituvad vedrule — vähendab äkilisi viskeid.
  • Mitmekohaline kiik: mahutab rohkem kui kahe inimese; sageli ümara kujuga kesktugiga.
  • Mobiilsed või aedkiiged: lihtsamad, kergekaalulised mudelid koduseks kasutamiseks.
  • Materjalid: puu, teras, vastupidav plastik või taaskasutatud materjalid; istmetel ja käepidemetel kasutatakse sageli libisemiskindlat kate.

Ohutusnõuanded mänguväljakul

Kiikudel mängimine on lõbus, kuid nõuab tähelepanelikkust. Peamised ohutussoovitused:

  • Alati paikne täiskasvanu järelvalvel, eriti alla 5–6-aastaste laste puhul.
  • Istuda alati istmele ja hoida käepidemest kinni; ärge seiske kiigil ega hüpake pealt maha liigutuse ajal.
  • Sobiva kaaluga koostöö: parim on, kui mõlemad istujad on ühesuurused või sarnase kaaluga.
  • Ärge laskuge kiigega liiga kõrgele ega kiirendage ohtlikult; vältida äkilist ja järsku allalastumist.
  • Hoida käed ja jalad selgelt eemal fulkrumist ja kinnituskohtadest — sõrmed võivad jääda vahele.
  • Ärge ronige kiige alla ega tehke seal muid ohtlikke žeste.
  • Paigaldatud kiikude ümber peaks olema pehme aluspind (kummimatt, vahtkummilaast, liiv või muld) kukkumise mõju leevendamiseks.
  • Kontrollida kiige seisukorda enne mängimist: puuduvad teravad servad, rooste, lahtised poldid või puuduvad osad.
  • Jälgida ilmastikutingimusi — märjad või jäised pinnad on libedad ning suurendavad kukkumisohtu.
  • Keelata keerutamine, ebastabiilne mäng või liiga suur hulk inimesi korraga, kui kiik pole selleks ette nähtud.

Paigaldus ja hooldus

  • Kiik paigaldada tasasele pinnale ning kinnitada tugevasti vastavalt tootja juhendile.
  • Tagada piisav vaba ruum kiige mõlemas suunas, et vältida kokkupõrkeid teiste mänguvahenditega.
  • Regulaarselt kontrollida kinnitusvahendeid, libisemiskindlaid katteid, käepidemeid ja toetusi; vahetada kulunud osi.
  • Puidust kiikude puhul eemaldada ajutised praod ja siledaks lihvitud pinnad; töödelda pinnakate jahedamate ilmadega vastavalt vajadusele.
  • Jälgida tootja maksimaalset koormust ja vanusepiiranguid ning paigaldada ohumärgid vastavalt vajadusele.

Kui õnnetus juhtub

Kui laps kukub või saab vigastada, kontrolli esmalt teadvust ja hingamist. Puhasta haavad ja vajadusel peata verejooks rõhu avaldamisega. Väikeste luumurdude või tugevama vigastuse korral kutsu abi (hädaabinumbril) või vii laps arsti juurde. Teata tõsisematest vigastustest ja olulistest varustuse kahjustustest ka mänguväljaku haldajale.

Õige paigaldus, regulaarne hooldus ja täiskasvanu järelvalve teevad kiigukogemuse turvaliseks ja lõbusaks nii lastele kui ka peredele.