Mõned lapsed on puudega või neil on õpiraskused. Eripedagoogika on nende laste õpetamine ja toetamine nii, et iga õpilane saaks oma võimete kohaselt õppida ja areneda. Mõnda neist saab õpetada koos teiste samaealiste lastega, kes ei ole puudega. Teised vajavad erikoolide või spetsiaalsete rühmade tuge. Kui puue on liiga raske ja puudub sobiv tugi, võib õpilasel olla raskem haridusse järjepidevalt ja turvaliselt kaasa lüüa; ilma adekvaatse toe ja kohandusteta võib juhtuda, et nad ei saa täiel määral haridust. Õpilased, kellel on emotsionaalsed probleemid ja kes käituvad halvasti, võivad mõnikord sattuda koolist tõrjutuse riskigruppi; siinkohal on oluline paremini mõista käitumise põhjuseid ja pakkuda tuge. Kaasav haridus on puuetega inimeste õiguste konventsiooniga kinnitatud eesmärk, et vähendada sellist tõrjutust.

Erivajadused hõlmavad erinevaid diagnoose ja raskusastmeid: kõne- või kuulmisprobleeme (süües vajalikud abivahendid ja keeleline tugi), emotsionaalseid ja käitumishäireid, füüsilisi puudeid ning arenguhäireid. Nende õpilaste toetamine tähendab sageli eraldi planeeritud hariduslike sekkumiste ja tugiteenuste kasutusele võtmist. See võib sisaldada individuaalseid õppekavasid (näiteks IEP — individuaalne hariduslik plaan), erialaspetsialistide tööd ja õpikeskkonna kohandusi: sagedased näited on väiksemad klassid, pikem õppetööaja jaotamine, visuaalsed abimaterjalid ning täiendav tugi tundides.

Tugiteenused võivad olla mitmekesised ja koostöised ning neid osutavad sageli mitmed spetsialistid: klassiõpetaja ja eripedagoog, logopeed, koolipsühholoog, eriterapeut (nt tegevusterapeut) ja sotsiaaltöötaja. Täiendavad tugimeetmed võivad hõlmata:

  • õpetamisstrateegiate ja hindamise kohandamist (diferentseerimine ja modulatsioon);
  • juurdepääsu abiruumile, kus saab intensiivsemat või vaiksemat õppimist;
  • abivahendite ja tehnoloogia kasutamist (näiteks teksti lugemine häälsünteesiga, suurendusseadmed, eriline tarkvara);
  • õpiprogrammi ja hindamisviiside kohandamist (akusakommodatsioonid ja modifikatsioonid);
  • peretööd ja koolipõhist nõustamist, et toetada lapse kodu- ja koolikeskkonna koostööd.

Eripedagoogilised meetodid põhinevad õpilase vajaduste individuaalsel hindamisel, eesmärkide seadmisel ja regulaarse edusamme jälgiva tööplaani koostamisel. Hea praktika sisaldab ka varajast sekkumist — mida varem märgatakse ja toetatakse raskusi, seda paremad on õppimise tulemused. Samuti kasutatakse sageli terviklikku lähenemist, kus kaasatakse pere, kool ja vajaduse korral ka tervishoiu- või sotsiaalteenused.

Mõned õpilased on väga targad. Neid õpilasi nimetatakse andekateks. Neil on ka teatud vajadused, et nad saaksid olla edukad. Need õpilased saavad paremini hakkama spetsiaalsete õpetamisviiside või erinevate haridusprogrammide abil. Sõna "eripedagoogika" kasutatakse õpilaste kohta, kelle erivajadused takistavad neil õppida nii, nagu normaalsed inimesed õpivad. Andekate haridust käsitletakse eraldi ja sealgi on oluline pakkuda väljakutseid, süvendust ja kiiremaid edaspidiseid õpetamismeetodeid, et vältida motivatsiooni langust ja sotsiaalset isolatsiooni.

Praktilised soovitused koolidele ja õpetajatele:

  • Tehke koostööd eripedagoogidega ja looge iga erivajadusega õpilase jaoks individuaalne tugiplaan;
  • Kasutage diferentseeritud õppetööd ja paindlikke hindamismeetodeid, et võimaldada erinevate õpistiilide ja võimete ärakasutamist;
  • Loo klassis turvaline ja toetav õhkkond, kus käitumisprobleemide taga olevad põhjused saavad tähelepanu (nt ärevus, kuulmisraskus, sotsiaalsed oskused);
  • Pakkuda õpetajatele täiendkoolitust erivajadustega õpilastega töötamiseks ning vahendeid, nagu abivahendid ja tugiruumid;
  • Kaasata peret otsustusprotsessidesse ja tagada regulaarne suhtlus lapse arengu ja eesmärkide osas.

Lisaks kooliajale tuleb planeerida ka üleminekuid — erivajadustega noorte toetamine tööhõivele, täiendõppele või iseseisvaks eluks on oluline osa eripedagoogilisest tööst. Õiguslik raamistik ja rahvusvahelised konventsioonid rõhutavad laste õigust haridusele ning kohustust pakkuda sobivaid tugimeetmeid, et keegi ei jääks hariduslikust osalemisest kõrvale.

Eripedagoogika eesmärk on seega tagada, et iga õpilane — olenemata puude või erivajaduse liigist — saaks oma õppeteed läbida võimalikult täisväärtuslikult, turvaliselt ja tulemuslikult, kasutades sobivaid meetodeid, vahendeid ja koostööd kooli ning pere vahel.