Püha Bartholomeuse kirik (Themar, Tüüringis) – ajalugu ja arhitektuur
Püha Bartholomeuse kirik (saksa keeles St. Bartholomäuskirche) on Themari linnakirik Tüüringis. Kirik on pühendatud pühale Bartholomeusele ja kuulub Werra-ülemoru rikkamate ja ajaloolisemate kirikute hulka. Themar on väikelinn, mille keskaegne kirik on üks väheseid hooneid, mida mainitakse juba 796. aastal ning mis on säilinud läbi mitmete ajalooliste tormide ja ümberkujunduste. Paiga varasemast kirikuelust annavad tunnistust kaks traditsiooniliselt nimetatud pühapaika: Oberkirche („ülemine kirik”) ülemise värava lähedal ja Unterkirche („alumine kirik”) Werra jõe kaldal; Unterkirche’i rooma-aegsetest osadest on jääke säilinud nii sakstrias kui ka kirikutorni kahes alumises korruses.
Ajalooline taust
Paavst Sixtus IV andis 14. mail 1484. aastal loa kiriku taastamiseks; vahendajaks selle protsessi juures oli krahvinna Margaretha von Henneberg. 3. mail 1488 asutas premonstratenslaste (norbertlaste) kogukonna kloostri Veßra koorherra ehk kanoonik Antonius König, kes pani aluse tänasele kirikuhoonele. Aastaks 1502 oli valmis hilisgooti stiilis saalikirik, mis kujunes vallutavaks keskseks hooneks linna sakraalltöös ja kogukonna elus.
Reformatsioon ja hilisemad ümberkorraldused
Protestantlik reformatsioon võeti Themaris vastu 5. oktoobril 1544 krahv Ernst von Hennebergi juhtimisel. Pärast reformatsiooni asusid kirikusse mitmed väiksemad nikerdatud altarid ja kunstiesemed teistest kirikutest, mis rikastasid interjööri ja kajastasid muutuvat liturgilist praktikat. Alates 1541. aastast on kirik läbinud sagedasi ümberehitusi ja kohandusi vastavalt aja maitsele ning kogukonna vajadustele.
Arhitektuur ja sisustus
Kiriku ruumilist iseloomu määrab hilisgooti saalilahendus, millele on lisatud barokk- ja renessansselemente hilisematel remontidel. Interjööris on paigaldatud tünnivõlv, mis katab kiriku keskosa ja annab ruumile akustiliselt ning visuaalselt ühtse karakteri. Kirikul on kaks matrooniumi ehk külg- või rõdusalust galerii, mille tugipalgid on lahti kujundatud ning kaunistatud detailsete nikerdustega.
Matroneumide tugipalkidel on ilutsemas tuntud Bartmannsköpfe — stiiliseeritud habemepeade kujutised, mis on levinud regionaalses puunikerduses. Sarnaseid skulpturaalseid elemente võib leida ka piirkonna teistes kirikutes, näiteks Meiningeni lähistel asuvates Rohri ja Herpfi kirikutes. Sammaste ja galeriide ääres on säilinud ka pühakute ning apostlite figuurid, mis osaliselt pärinevad vanematest gooti altariteostest ning kannavad kaasa tuntud piiblisalme ja liturgilisi kujundeid.
Kultuuriline tähtsus ja säilitamine
Püha Bartholomeuse kirik on oluline nii usulise kui ka kunstiajaloolise pärandi kandjana Werra orus. Hoone ja selle skulptuuride, nikerduste ning arhitektuursete kihtide säilimine võimaldab jälgida piirkonna kultuurilist arengut varakeskaegsest perioodist kuni reformatsiooni ja hilisemate ümberkujundusteni. Kiriku hoolduse ja konserveerimise küsimused on kohalike ja piirkondlike muinsuskaitseorganite huviorbiidis, et tagada selle väärika ajaloolise maamärgi säilimine tulevastele põlvedele.
Püha Bartholomeuse kirik
Marienaltar
Kooriruumis asub väärtuslik Marienaltar (Maarja altar), mille on loonud Hans Nußbaum Bambergist umbes 1510. aastal.
Altaril on keskel Maria koos Jeesusega lapsepõlves, tema kõrval peaingel Miikael, kes tapab lohe oma piitsaga, ja püha Bartholomeus, kiriku ja linna patroon.
Altari külgpaneelidel on statsionaarid Püha Maarja elust: Neitsi Maarjale teatamine, Issanda sünd, kolm püha maagit ja Maarja kaebamine apostlite poolt. Külgpaneelide tagaküljel on püha Barbara, püha Dorothea, püha Margit, püha Katariina maalid. Predella altaril on näha Püha suguvõsa.
Lisaks oma kunstilisele väärtusele on Marienaltaril suur tähtsus ka kohaliku ajaloo jaoks: See säilitas linna kiriku kolmekümneaastases sõjas maha põletamise. Pärast Rootsi lüüasaamist Nördlingeni lahingus (1634) rüüstas kindral Johann Ludwig Hektor Isolani, "kõigi horvaatide väejuht", Tüüringi vürstide maid.
16. oktoobril (Gallustag) 1634 põletati Themar maha (samal päeval kui Suhl) pärast horvaatide poolt toime pandud rüüstamist. Ka linna kirik oleks põlenud, kuid üks vaga itaalia ohvitser andis käsu tulekahju kustutada, kui see jõudis Marienaltari lähedale.
Täiendavad nikerdused ja kunstiaarded on: Apostlite pühamu (umbes 1500), mida kutsutakse rahvasuus "Nasenaltariks" (ninaaltar) apostlite väljendusrikka näo tõttu.
Külgpaneelide tagaküljel on maal, millel on kujutatud Apostelabschied (Suur Kirikukutse). Põhjaseinal on Wallfahrtsaltar (palverännaku altar), mille külgpaneeli tagaküljel on näha "Hühnchenlegende" (kanade ime) Santo Domingo de la Calzada (Püha Jaakobuse teel).
Lõunaseinas on Pietà-altar ja gooti stiilis Mondsichelmadonna ning kooriruumis renessansiaegne epitaaf. Lisaks sellele on 1934. aastal avastatud Püha Katariinat kujutav freskomaal, siis rikkalikult kaunistatud kantsli Schalldeckel (abat-voix ehk kõlakoda), mis pärineb 1644. aastast, ja samuti 17. sajandi keskpaigast pärit Epistelstuhl (lugemislaud) ning mõned maalid.
Umbes 1900 vitraaži annetati kooriruumi akende jaoks. Pildid kujutavad piibellikke stseene: kadunud või kadunud poeg, laste õnnistamine (Luuka 18, 15-17), Lahe Samaarlane. 1972 Püha Bartholomeuse kiriku viimane renoveerimine toimus 1972. aastal.
Organ
Algselt oli linnakiriku orel paigaldatud 1851. aastal kirikulaeva idaseina äärde oreliehitajate Johann Micheli ja Wilhelm Hollandi (Schmiedefeld am Rennsteig) poolt. Kolm pedaalidivisjoni oreliregistrit võeti üle 1629. aastal ehitatud Weise-orelist. 1866. aastal viidi orel ümber läänes asuvasse laiendatud teise matroonisaali ning seda uuendati ja korrastati viimati aastatel 1999/2000 firma Rösel ja Hercher poolt.
Aastatel 1668-1684 töötas Georg Christoph Bach, Johann Sebastian Bachi vanim onu, linnakiriku kantslerina ja Themari ladina kooli õpetajana. Aastal 1684 määrati ta Schweinfurti ja temast sai Bachi perekonna Schweinfurti haru esivanem.
Torni
Renessansiaegses stiilis kirikutornis on kolm kella. Vanim kell on valatud 1488. aastal, teine 1507. aastal. Bartholomäus'i kell, mis valati 1520. aastal, tuli tarnida 1942. aastal. Aastal 1955 paigaldati asemele teraskell. Kirikutornis elas kuni eelmise sajandi viiekümnendaten aastateni torni valvurite perekond Rust. Nende korteri kolm tuba ja vints, mis aitas toitu, vett ja sütt korterisse üles kerida, on seal veel näha.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Püha Bartholomeuse kirik?
V: Püha Bartholomeuse kirik on kihelkonnakirik, mis asub Tüüringis Themaris. See on pühendatud pühale Bartholomeusele ja on üks Werra ülemise oru kõige rikkalikumalt varustatud kirikuid.
Küsimus: Millal mainiti esimest korda Püha Bartholomeuse kirikut?
V: Püha Bartholomeuse kirikut mainiti esmakordselt 796. aastal.
K: Kes andis loa kiriku taastamiseks?
V: Paavst Sixtus IV andis 14. mail 1484. aastal loa kiriku taastamiseks, kusjuures vahendajaks oli krahvinna Margaretha von Henneberg.
K: Kes rajas tänase kirikuhoone?
V: Premonstratensuse kloostri Veßra Chorherr (ordinari kanoonik) ja Themar Antonius Königi vaimulik asutas tänase kirikuhoone 3. mail 1488. aastal.
K: Millises stiilis on Püha Bartholomeuse kirik ehitatud?
V: Püha Bartholomeuse kirik on ehitatud hilisgooti stiilis.
K: Millal võeti Themaris kasutusele protestantlik reformatsioon?
V: Protestantlik reformatsioon võeti Themaris kasutusele 5. oktoobril 1544. aastal krahv Ernst von Hennebergi poolt.
K: Millist tüüpi kaunistusi võib leida Püha Barthelemy kiriku matroneid kandvatel sammastel?
V: Püha Barthelemy kiriku matroonide tugisammastel on pühakute ja apostlite skulptuurid vanematest gooti altariteostest ning kuulsad värsid Piiblist.
