Stiimul (psühholoogia): tähendus, tüübid ja tajumise roll

Stiimul psühholoogias: selge tähendus, tüübid (distaalne/proksimaalne) ja taju roll – praktilised näited ning mõju käitumisele ja tajule.

Psühholoogias on stiimul energiamuutus (näiteks valgus või heli), mille meeleelundid vastu võtavad. Kasutamine muutub mõnevõrra vastavalt sellele, milline psühholoogia koolkond seda kasutab:

• Klassikalises konditsioneerimises ja käitumisõpetuses on stiimul käitumise aluseks.
• Tajupsühholoogias on see tajumise alus. Selles kontekstis eristatakse distaalset stiimulit (väline, tajutav objekt) ja proksimaalset stiimulit (meeleorganite stimulatsioon).
• Eksperimentaalpsühholoogias kasutatakse terminit "stiimul", et kirjeldada sündmust või objekti, millele reageerimist mõõdetakse. Antud juhul ei ole kõik, mida osalejatele esitatakse, stiimul. Näiteks fikseerimisristi ei nimetata stiimuliks, sest selle eesmärk on üksnes koondada katsealuse pilk ekraani keskele. Ka pikemaid sündmusi ei nimetata tavaliselt stiimuliteks, isegi kui mõõdetakse reaktsiooni sellisele sündmusele.

Stimulatsiooni või stiimuleid võib kasutada selleks, et näha, kas inimene on koomas ja millist tüüpi koomas.

Täiendus ja olulised terminid

Stiimulid jagunevad mitmel viisil ja neil on erinev roll sõltuvalt uurimisküsimusest või praktilisest kasutusest. Põhilised ja sageli kasutatavad jaotused:

• Meeltele vastavad stiimulid: visuaalsed (valgus, värv, kuju), auditatiivsed (helid, kõne), taktiilsed (puudutus, surve), gustatoorsed (maitse) ja olfaktoorsed (lõhn).
• Distaalne vs proksimaalne stiimul: distaalne viitab reaalsete objektide omadustele välismaailmas (näiteks lamp), proksimaalne aga sellele, kuidas see objekt stimulleerib meeleelundeid (näiteks valguse jaotumine võrkkestal).
• Tingitud ja tingimatu stiimul: klassikalises konditsioneerimises on tingimatu stiimul (NT) loomulikult reaktsiooni põhjustav (nt toit), tingitud stiimul (KS) on neutraalne asi, mis õppimise käigus hakkab sama reaktsiooni esile kutsuma (nt kell).
• Diskriminatiivne stiimul ja signaal: käitumisõpetuses näitab diskriminatiivne stiimul (Sᴰ), millal teatud käitumine toob kaasa tugevdaja või karistuse. Signal detection theory käsitleb stiimuli eristamist mürast ja hindab tajutavuse künniseid ning otsuseparameetreid.

Tajuprotsessid ja stiimulid

Stiimulide mõju tajule hõlmab mitut etappi:

• Transduktsioon: meeleelundid muundavad füüsikalise stiimuli (nt valguse footonid, helilaine) närviimpulssideks.
• Sensoorne kodeerimine: närviimpulsid kodeeritakse spetsiifiliste omadustega (intensiivsus, sagedus, kontrast), mida närvivõrgud töötlevad.
• Adaptatsioon: püsiva stiimuli korral väheneb tundlikkus (näiteks kui astuda pimedast toast eredasse ruumi, kohaneb silm).
• Künnised: absoluutne künnis määrab väikseima stiimuli, mida saab usaldusväärselt tajuda; erinevuse või Vf künnis (Weberi seadus) määrab väikseima eristatava erinevuse kahe stiimuli vahel.

Eksperimentaalne kasutus

Eksperimentaalses töös on stiimul täpselt määratletud ja kontrollitud element, millele mõõdetakse reageerimist. Oluline on eristada stiimulit laborikeskkonnas esitatavatest abivahenditest (nt fikseerimisristi, juhised). Mõned eksperimenteerimisega seotud punktid:

• Stiimuli omadused nagu kestus, kontrast, intensiivsus ja esituse ajastus mõjutavad tulemusi (nt priming, masking, reageerimisaeg).
• Tajuteaduses kasutatakse sageli korduvat esitamist, juhuslikkust ja kontrollgruppe, et välistada adaptsioon, ootused ja õppimine.
• Signaalituvastuses hinnatakse nii tundlikkust (d') kui ka otsustuskallet (β), mis peegeldavad, kuivõrd inimene eristab stiimuli mürast ja millele ta reageerib.

Stiimulid käitumises ja õppimises

Käitumisõpetuses on stiimulid osa loogikast, mis juhib õppimist:

• Tugevdajad ja karistajad: stiimulid, mis järgnev käitumisele, võivad seda tugevdada (positiivne või negatiivne tugevdamine) või nõrgestada (karistus).
• Diskrimineerimine ja üldistamine: organism võib õppida reageerima ainult teatud stiimulitele (diskrimineerimine) või laiemale stiimulite grupile (üldistamine).

Kliiniline kasutus ja eetika

Stiimulite abil saab hinnata ka patsiendi teadvuse taset (näiteks Glasgow Coma Scale puhul hinnatakse silmavastuseid, verbaalset ja motoorset vastust). Kliinilises praktikas kasutatakse erineva intensiivsusega verbaalseid ja nokuutseid (valulikke) stiimuleid, et eristada erinevaid koomaastmeid. Siiski tuleb rõhutada:

• Valulike stiimulite kasutamine nõuab meditsiinilist põhjendust ja koolitatud personali, sest need võivad põhjustada täiendavat kahjustust või ebamugavust.
• Paljud kaasaegsed juhised eelistavad esmalt verbaalseid ja mitteinvasiivseid stiimuleid ning valulikke meetodeid rakendatakse mõõdukalt ja rangelt, kui teised meetodid ei anna vastust.

Iga päeva näited ja kokkuvõte

Õppetund: stiimul ei ole ainult "asi ekraanil" — see on igasugune informatsioonivoo või energia, mis meie meeli aktiveerib. Igapäevaelus on stiimulid ülevaatlikud: äratuskell, liiklusmärk, lõhn värskelt keedetud kohvist või sotsiaalsed märgid (naeratus) — kõik need mõjutavad käitumist ja tajumist. Psühholoogias aitab sõna "stiimul" siduda füüsikalist maailma ja vaimseid protsesse: kuidas väliskeskkond siseneb närvisüsteemi ja mõjutab meie reaktsioone, õppimist ning taju.

Küsimused ja vastused

K: Mis on psühholoogias stiimul?

K: Kuidas erineb mõiste stiimul kasutamine klassikalises konditsioneerimises ja behaviorismis võrreldes tajupsühholoogiaga?

K: Mis on kaugeleulatuv stiimul?

K: Mis on proksimaalne stiimul?

K: Kuidas kasutatakse eksperimentaalpsühholoogias mõistet "stiimul"?

K: Kas kõik, mida osalejatele eksperimentaalpsühholoogias esitatakse, on stiimul?

K: Kas stiimulit saab kasutada selleks, et teha kindlaks, kas inimene on koomas ja mis tüüpi koomaga on tegemist?

Otsing