Surkott — keskaegne rüütlimantel: ajalugu ja omadused

Surkott — keskaegne rüütlimantel: avasta ajalugu, kasutus, vappide tähendus ja üleminek lühemaks juponiks.

Surkott ehk sürkott oli keskajal meeste poolt tavaliselt kantav üleriietus. Algupäraselt kandis seda peamiselt sõdalane üle teiste rõivaste või otse soomuse peal, kuid umbes sajandi pärast hakkasid sürkki kandma ka naised. Nimi tuleb prantsuse keelest, tähendades sõna-sõnalt "üle cotta" ehk pikk, lai mantel, mis ulatub sageli jalani; traditsiooniliselt oli surkott kas varrukateta või väga lühikeste varrukatega.

Funktsioon ja kasutus

Surkottil oli mitu praktilist ja sümboolset ülesannet:

• Kaitse ilmastiku eest: surkott aitas kaitsta kandjat vihma ja päikese eest ning takistas soomuse liigsest kuumenemisest.
• Tuvastatavus lahingus ja turniiridel: sageli oli sürkil nähtav kandja vapp. Värvid ja heraldika võimaldasid rüütlit soomusrüüs ja kiivris teistest eristada.
• Mugavus ratsutamisel: mantli allääras olid ees ja taga lõiked ehk viilud (lõiked), mis võimaldasid istuda ning jalgu paremini liigutada.
• Lisakaitse: mõnel juhul oli sürk polsterdatud või kaetud lisaõmblustega, mis aitasid pehmendada lööke ja kriimustusi.

Disain ja variatsioonid

Surkotte valmistati eri materjalidest ja stiilides, sõltuvalt kandja seisusest ja otstarbest:

• Tavaliste sõdalaste rõivas oli sageli villane või linane, rikkamate rüütlite sürkotid võisid olla siidist, sametist või karvaga ääristatud.
• Sümboolseks kujunduseks olid rinnal ja seljal kantud heraldilised märgid või ristid (ristirüütlite puhul), mis aitasid identificationi ristisõdade ja lahingute ajal.
• Põhimalliks oli varrukateta mantel, kuid mõnedele ceremoniaalsetele või naiste mudelitele lisati ka pikki või lühikesi varrukasid.
• Värvid ja mustrid kandsid tähendust: valge sürk rahva‑ja religioosses kontekstis (nt ristisõdijad) või kirkad värvid turniiridel.

Ajalooline areng ja asendumine

Alates umbes 12. sajandist kandsid rüütlid oma soomusrüüde (soomuse kohal) pikki ja voolavaid sürkki. Sürkott oli eriti levinud 12.–13. sajandil. Mantli pikkus võis ulatuda peaaegu kuni pahkluudeni; allääres olid ees ja taga viilud, mis tegid istumise ja ratsutamise lihtsamaks. Enamasti ei olnud sürkottidel varrukad, et mitte takistada relvade või soomuse liikumist.

14. sajandi keskpaigaks hakkas levima lühem ja paremini kehasse istuv rõivas, tuntud kui "jupon" (mõnes allikas ka "gipon"). Jupon võis olla polsterdatud ja pakkuda täiendavat kaitset ning sobis paremini areneva plaatsoomusrüü stiiliga. Samal ajal, kui plaadist (soliidne) soomusrüü muutus tavalisemaks ja soomuse eri osad kattis üha enam täismõõdus metall, vähenes sürkoti praktiline kasutus ja see asendus teenetemärgilisemate või lühemate riietekihtidega.

Lisamärkused

Surkott ei olnud ainult sõjaline ese: see mõjutas ka tsiviilmoe arengut — naiste ja meeste pikkade mantlite vormid said inspiratsiooni ülejakudest, triibustustest ja dekoratsioonidest, mida nähti sõjaväevarustuses. Samuti kajastus sürkoti roll heraldikas ja sümboolikas: sellega väljendati kuulumist teatud rühma, ordusse või aadliperekonda.

Kokkuvõttes oli surkott keskajal mitmekülgne riideese — praktiline soomuse kaitseks ja ilmastiku vastu, ning samaaegselt tugev identiteedi ja staatuse sümbol kuni selle järk-järgult taandumiseni plaatsoomuse ajastul.

Küsimused ja vastused

K: Mis on surcoat?

K: Mida tähendab nimetus "surcoat"?

K: Kes kandsid keskajal sürrmantlit?

K: Mis oli rüütlitel surmane mantel?

K: Kui pikk oli rüütli surmane mantel?

K: Kas sürririietel olid varrukad?

K: Millal asendati surmane mantel "Juponiga"?

Otsing