Dordrechti sinod (1618–1619): taust, otsused ja mõju

Dordrechti sinod 1618–1619: ajaloolised taustad, otsused ja mõju reformatsioonile — sügav ülevaade Dordti sinodi leeriküsimustest ja pärandist.

Dordrechti sinod oli rahvuskongress, mis toimus 1618-1619 Hollandis Dordrechti linnas. Hollandi reformitud kirik pidas selle koosoleku, et arutada Hollandi kirikutes väga olulist küsimust, mis algab Jacobus Arminiuse õpetusest ja arminianismi tõusust. Esimene koosolek toimus 13. novembril 1618 ja viimane, 154. koosolek toimus 9. mail 1619. aastal.

Sellele kohtumisele olid kutsutud ka kaheksa erineva riigi reformitud kirikute liikmed. Nimi Dort on Hollandi linna Dordrecht ingliskeelne nimetus ja seda kasutatakse tänapäevalgi nime hääldusena. Seda sinodi ehk kohtumist nimetatakse tavaliselt Dordti sinodiks või Dordrechti sinodiks.

Taust

17. sajandi alguses lõi Hollandis laine poliitiline ja teoloogiline vastuolu kahe peamise suuna vahel: traditsiooniliselt kalvinistlikud contra-remonstrandid ja Arminiuse õpilaste ehk remonstrantide (arminianismi pooldajate) vool. Olukorda mõjutasid tugevalt ka riiklikud ja isiklikud pinged — eriti suhe Põhja-Hollandi juhtkonna (näiteks Maurits Oraania prints) ja poliitiliste juhtide vahel. Arminius ise oli juba 1609 surnud, kuid tema järgijad esitasid 1610. aastal ametliku remonstrantsi, milles nad sõnastasid oma etteheited kalvinismi mõnede kohtade suhtes; see tekitas kirikus ja riigis pikka vaidlust, mis lõpuks viis sinodi kokku kutsumiseni.

Osalejad ja töökorraldus

Sinodile kutsuti lisaks Hollandile esindajaid mitmest protestantlikust maast — muu hulgas Inglismaalt, Šotimaalt, Šveitsist ja Saksamaa eri piirkondadest. Välisesindajad olid enamasti ilma hääleõiguseta nõuandjad; lõpliku otsuse tegid Hollandist pärit üles- ja alamastme kaitsjad. Sinod peeti üle 150 istungi jooksul, uuriti kirikuõpetuse küsimusi ja kuulati kummagi poole ettekandeid.

Peamised otsused

Sinodi kõige tuntum tulemus on nii‑öelda Dordti kanoonid (Canones Dordrechtenses), mis sõnastasid ametlikult neo‑kalvinistliku vastuse remonstrantide õpetustele. Kanoonid käsitlevad eelkõige Jumala armu ja valiku küsimust ning pattuloomust. Neid punkte on hiljem kokku võetud tuntud mnemoniciga TULIP (kuigi see nimetus tekkis alles palju hiljem). Kanoonide keskmes olid muu hulgas järgmised põhimõtted:

• Inimese täielik pattulikkus (total depravity) — inimene ei saa oma jõust Jumala meelsust võita.
• Valiku tingimusteta iseloom (unconditional election) — Jumala valik ei sõltu inimese tegudest või eeldatavast usust.
• Kristuse lunastus piiratud tähenduses (limited atonement) — lunastus on tõhus nende jaoks, keda Jumal on valinud.
• Võitmatu arm (irresistible grace) — Jumala kutse päästmisele ei suuda valitud inimesi lõplikult takistada.
• Püsimine pühitsetute seas (perseverance of the saints) — tõelised usuinimesed püsivad lõpuni Jumala hoole all.

Lisaks teoloogilistele otsustele kinnitas sinod ka kirikulise korra, ordineerimise ja distsipliini aluseid, andes selgema raamistiku Hollandis ja laiemalt reformitud kirikutes õpetuse edaspidiseks säilitamiseks.

Poliitilised ja sotsiaalsed tagajärjed

Sinodi otsused ei olnud üksnes teoloogilised: neil oli märkimisväärne poliitiline mõju. Remonstrantide poolehoidjad kaotasid paljud ametikohad; mitmeid remonstrantide juhtfiguure visati ametist välja, mõned läksid põgenema või vangistati. Kuulus on ka taustal olnud kohtuprotsess ja poliitiline repressioon, mis viis näiteks rahvusliku poliitiku tagandamiseni ja hilisemate sündmusteni. Sinod tõi ka selguse ja ühtsuse paljude kalvinistlike koguduste õpetuses, tugevdades contra‑remonstrantide positsiooni nii kirikus kui ka riigis.

Mõju ja pärand

Dordrechti sinodi otsused said aluseks paljudele hilisematele reformitud konfessioonidele ja usutunnistustele. Dordti kanoonid on tänaseni osa paljude reformitud kirikute konfessionaalsest pärandist ning neid kasutatakse harva täpselt samas sõnastuses, kuid nende õpetuse mõju on püsiv. Samas on sinod jäänud ka kriitika objektiks: mitmed kaasaegsed ja hilisemad vaatlejad on osutanud, et sinod segas ülemäära kokku teoloogia ja riigivõimu ning käitus remonstrantide suhtes ranged ja repressiivsed meetodid kasutades.

Pärast esialgset survet ja tagasilangust tekkis remonstrantidel hiljem organiseerunud vabadus ning 17. sajandi jooksul ja hiljem hakati remonstrantide vaateid taas laiemalt taluma. Teoloogilised vaidlused, mida sinod üritas lõplikult lahendada, jätkusid ja on osa laiemast protestantlikust teoloogilisest arutelust kuni tänapäevani.

Kokkuvõte

Dordti sinod (1618–1619) oli võtmetähtsusega sündmus Lääne‑euroopa protestantluse ajaloos: see määratles ametlikult vastuse remonstrantide õpetustele, vormistas Dordti kanoonid ja mõjutas oluliselt nii kirikulist kui ka poliitilist elu Hollandis ja paljudes teistes reformitud kogukondades. Selle pärand on mitmetahuline — selge konfessionaalne kujunemine ja püsiv teoloogiline mõju, aga ka kriitika seoses religioosse pluralismi ja poliitilise repressiooniga.

Otsing