Canterbury jutud (1972) — Pier Paolo Pasolini'i film Chauceri lugudest

Canterbury jutud (1972) — Pier Paolo Pasolini võimas, šokeeriv filmiversioon Chauceri lugudest: 8 loo adaptatsioon, Kuldkaru võitja, alastus, seks ja tragikomöödia kokku põimunud.

Canterbury jutud on Pier Paolo Pasolini 1972. aastal valminud itaalia film. See põhineb Geoffrey Chaucer'i keskaegsel luuletusel "Canterbury lood". See on Pasolini "Elu triloogia" teine film. Film võitis 22. Berliini rahvusvahelisel filmifestivalil Kuldkaru.

Filmis on 24-st loost kaheksa. Selles on palju alastust, seksi ja slapstick-huumorit. Paljud neist stseenidest on originaalis olemas või vähemalt vihjatakse neile. Mõned on Pasolini enda lisandid.

Selles filmis mängis Tom Baker väikest rolli. Ta oli üks Bathi naise abikaasadest.

Sisu ja struktuur

Filmi ülesehitus järgib episoodilist vormi: teekonna ja jutustajate raamistikust kerkivad esile eraldiseisvad lühilood, mis vahelduvad omavahel. Pasolini valis Chauceri 24 loost kaheksa, jättes alles küll raamatu vaimu ja satiirilise teravuse, kuid tõlgendades lugusid oma esteetika ja ühiskondliku vaatenurgaga. Filmi toon kõigub kõhedast ja traagilisest kuni happelise huumori ja groteskini.

Tegelased ja näitlejad

Pasolini kasutas kombineeritult professionaalseid näitlejaid ja amatööre, mis annab filmile vahelduva ja mitmekihilise tunde. Lisaks Tom Bakerile on filmis rida teisi näitlejaid, kelle esitused rõhutavad nii inimlikku napakust kui ka sotsiaalset hierarhiat. Paljud tegelaskujud on Chauceri satiiri kandjad — petised, armukadedad abikaasad, pühakud ja hüljatud noored — kel kaudu film uurib moraali ja hüsteeriat.

Teemad ja stiil

Peamised teemad on seksuaalsus, religioon, sotsiaalne hüpokrisi ja inimloomuse lihalik külg. Pasolini rõhutab kehakogemust ja maalähedast elutahet, ent ei libastu pelgalt šokeerimisse: ta kasutab alastust ja seksuaalsust ka ühiskondliku kriitika ja inimlike irooniate esiletoomiseks. Visuaalne stiil kombineerib realistlikke, vahel karikeerivaid kompositsioone ning keskajast inspireeritud kostüüme ja kujundust, luues ajaloolise ja samas ajatu atmosfääri.

Tootmine ja muusikaline lahendus

Filmi tootmine toimus peamiselt Itaalias ning see rõhutab Pasolini huvi rahvapärase ja ajaloolise kujutuse vastu. Muusikaline taust ja helikujundus aitavad kloostrilikku ja vahel pidulikku meeleolu luua, samas toetades ka koomilisi ja groteskseid hetki. Kujundus, kostüümid ja rekvisiidid mängivad olulist rolli filmi ajaloolise tõetunnetuse ja esteetika loomisel.

Vastuvõtt, vastuolud ja pärand

Filmi vastuvõtt oli mitmetahuline: see pälvis kriitilist tunnustust ja rahvusvahelisi auhindu — sh mainitud Kuldkaru —, kuid tekitas ka vaidlusi seoses ekspliciitse sisu ja religioossete motiivide tõlgendusega. Mõnes riigis sattus film tsensuuri või piirangute alla. Aja jooksul on teos aga olnud oluline seda tüüpi filmikunsti ajaloos, kandes Pasolini „Elu triloogia“ keskset positsiooni ning mõjutades hilisemaid autorifuilmide lähenemisi keskaegsete tekstide adaptatsioonile.

Miks film on olulisem Pasolini loomingus

"Canterbury jutud" näitab Pasolini võimet kombineerida klassikalist kirjanduslikku materjali oma tugeva poliitilise ja eetilise visiooniga. Film ei püüa olla pelgalt ajalooline rekonstruktsioon, vaid tõlgendus, mis toob Chauceri satiiri kaasaegse maailma peegeldusse — pannes vaataja mõtlema moraali, iha ja võimu küsimuste üle läbi teravalt humoorika ja sageli šokeeriva prisma.

Otsing