The Shard (London Bridge'i torn) — 309,6 m kõrghoone ja vaateplatvorm
The Shard — 309,6 m kõrghoone London Bridge'il. Renzo Piano klaaspüramiid, Ühendkuningriigi kõrgeim vaateplatvorm 245 m ja hingematvad vaated Thamesile.
The Shard (tuntud ka kui Shard of Glass, Shard London Bridge või London Bridge Tower) on kõrghoone Southwarkis, Londonis. Torn on 309,6 meetrit kõrge (1016 jalga) ja seda peetakse üheks linna ja kogu Suurbritannia silmapaistvaimaks maamärgiks. Torn valmis 2012. aasta alguses ning avati avalikkusele 5. juulil 2012. Selle eristuv klaasfassaad ja terav püramiidikujuline siluett muudavad Shardi Londoni skyline’i iseloomulikuks tunnuseks. Tollal oli hoone Euroopa Liidu kõrgeim kõrghoone; Ühendkuningriigis on see vabaehitisena teisel kohal, järelikult kõrgem on vaid Emley Moori 330-meetrine betoonist mast Ühendkuningriigis.
Funktsioonid ja kasutus
Shard sisaldab mitmeotstarbelisi ruume: kontoreid, restorane, hotelli ja eraelamuüksusi. Tornis asub ka avalik vaateplatvorm, mis paikneb ligikaudu 245 meetri kõrgusel (72. korrusel) ning pakub panoraamvaateid üle Londoni — see on Ühendkuningriigi üks kõrgemaid avalikke vaatetorne. Hoone klaasist fasad võimaldavad väga suuri aknapindasid ning loob päevavalguse kaudu avara sise- ja välisruumi tunde.
Disain ja arhitektuur
Shard’i arhitekt oli tunnustatud itaalia arhitekt Renzo Piano. Torn on projekteeritud sammuvate klaaspiikide kogumina, mis moodustavad kõrgeneva, ebastabiilse püramiidi profiili — see meenutab lõikavat jäämäe tippu või laevamastide rivi, sõltuvalt vaatenurgast. Fassaad on täielikult klaasitud ja selle eesmärgiks on peegeldada ümbritsevat linnamaastikku ning valguse muutumist päeva jooksul. Piano oli varem tuntud koostööst Richard Rogersiga, näiteks Pariisi Pompidou keskuse projektiga.
Ajalugu ja ehitus
Shard projekteeriti algselt 2000. aastal. Sama aasta märtsis kohtus Londonis tegutsev kinnisvaraarendaja Irvine Sellar arhitektiga Peteris (tõenäoliselt Berliinis toimunud kohtumine), mille käigus Piano skitseeris ideed kiirest visandist — see kujunes välja kui Thamesi äärest väljaulatuv “jäämäe-taoline” struktuur. Inspiratsiooni ammutati nii lähedal asuvatest raudteeliinidest, 18. sajandi maalikunstist (nt Canaletto) kui ka purjelaevade mastidest ja linnas esinevatest tornidest.
Enne Shardi ehitust seisis samal koha peal 24-korruseline büroohoone Southwark Towers (ehitatud 1975). Southwark Towers lammutati 2008. aasta aprillis; hoone kaeti tellingute ja valge mantliga ning lammutustööd lõpetati 2009. aasta alguses, millele järgnes ehitusplatsi ettevalmistus Shardi alusstruktuuri rajamiseks.
Ehitusprotsess ja tunnusnumbrid
Ehitus algas pärast lammutustööde lõppu 2009. aastal ja kulges mitme etapi kaupa: aluse ja vundamendi rajamine, raamistiku ehitus, klaasfassadi paigaldamine ning sisetööd. Shardi futuristlik välisilme koosneb tuhandetest klaasmoodulitest, mis annavad hoonele peegeldava ja kihilise välimuse. Tornis on mitu lifti, mis teenindavad nii avalikke kui ka eraldatud hotelli- ja kontoripindu. Hoone avamine 2012. aastal tähistas Londonile uut läbimurdepunkti turismi- ja ärimaastikul.
Mõju ja kasutus tänapäeval
Shard on saanud nii kiitust kui ka kriitikat: arhitektuurihuvilised ja turistid hindavad vaadet ning julgelt kujundatud fassaadi, samas on olnud arvamusi, et torn muudab traditsioonilist Londoni siluetti liigselt. Üldiselt on Shard oluline osa linna südame regeneratsioonist, andes töökohad, majutusvõimalused ja vaatamisväärsuse piirkonnale London Bridge’i ümbruses.
Praktiline info: Shardi lähim peatus on London Bridge jaama juures, mis teeb vaatamisväärsusele ligipääsu lihtsaks nii rongi, metroo kui muud ühistranspordiga reisijatele. Vaateplatvormile pääsemine on tavaliselt piletiga ning seal toimuvad ka giidiga ekskursioonid ja eriüritused.
Shard on tänapäeval nii töö- ja elukeskkond kui ka atraktiivne turismisihtkoht, mis toob iga päev Londoni südamesse palju külastajaid ja ettevõtlustegevust.
Paigutus
The Shardi iga korrust kasutatakse teatud eesmärgil. Suuremat osa hoonest kasutatakse majutus- ja kontoriruumidena. Kõrgemad korrused on reserveeritud spetsiaalselt selleks, et avaneksid vaated kogu linnale, mis kasutab ära hoone märkimisväärset kõrgust.
| Põrandad | Põrandapindala | Ruumi nimetus |
| 73–95 | Spire | |
| 68–72 | 758 m2 (8,159 sq ft) | Observatoorium |
| 53–65 | 5,772 m2 (62,129 ruutjalga) | Elamu korterid |
| 52 | Spa | |
| 34–52 | 16,198 m2 (174,354 ruutjalga) | Shangri-La hotell |
| 31–33 | 5,945 m2 (63,991 sq ft) | Restoranid |
| 2–28 | 54,488 m2 (586,504 ruutjalga) | Offices |
| 1 | 2,102 m2 (22,626 ruutjalga) | Lobby |
Allikas: Shard London Bridge brošüür, 2010
Küsimused ja vastused
K: Mis on killustik?
V: The Shard (ka Shard of Glass, Shard London Bridge või London Bridge Tower) on kõrghoone Southwarkis, Londonis.
K: Millal see ehitati?
V: Shard ehitati 2012. aasta juulis.
K: Kui kõrge see on?
V: See on 309,6 meetri (1016 jala) kõrgune.
K: Milline on selle koht maailma kõrgeimate hoonete seas?
V: Kuni 2020. aasta lõpuni oli see Euroopa Liidu kõrgeim hoone ja 96. kõrgeim hoone maailmas.
K: Kes selle projekteeris?
V: Shardi arhitekt oli Renzo Piano. Piano on kõige paremini tuntud Pariisi Pompidou keskuse loomise eest koostöös Briti Richard Rogersiga. Piano töötas projekteerimise ajal koos arhitektuuribürooga Broadway Malyan.
K: Millised omadused on sellel?
V: Tornil on 72 korrust, mida saab kasutada kontoritena, ning 72. korrusel, 245 meetri kõrgusel, on vaateplatvorm ja vabaõhu vaatetorn, mis on Ühendkuningriigi kõrgeim. Shard on täielikult kaetud klaasiga ja on alt ülespoole ebakorrapärase püramiidikujulise kujuga.
K: Millest on inspireeritud selle kujundus?
V: Selle kujundus on inspireeritud selle asukoha kõrval asuvatest raudteeliinidest, 18. sajandi Veneetsia maalikunstniku Canaletto maalidest Londoni tornidest ja purjelaevade mastidest.
Otsige