Lausanne'i leping (1923): Türgi–Kreeka piirid ja Egeuse vaidlused

Lausanne'i leping allkirjastati 24. juulil 1923. aastal, pärast seda, kui Türgi oli võitnud Kreeka–Türgi sõja 1919–1922. aastal. Leping lõpetas Esimese maailmasõja lõpuperioodi rahulepingute ahelas kehtestatud Saksa ja Osmanite impeeriumi lahknemise viimased territoriaalsed pretensioonid ning kinnitas Türgi Vabariigi rahvusvahelist staatust. See sätestab piiri tänapäeva Kreeka ja tänapäeva Türgi vahel ning lahendas mitmed piiriküsimused Anatoolia ja Ida-Trakya vahel. Lepingule kirjutasid alla ka Itaalia, Prantsusmaa, Suurbritannia, Jaapan ja Jugoslaavia Kuningriik.

Taust ja eesmärgid

Lausanne'i leping asendas 1920. aasta Sevrese lepingu, mis oli Osmanite impeeriumi lagunemise tingimustes olnud väga ebasoodsad tingimused Türgi rahvusrühmale. Mustafa Kemal Atatürki juhtimisel sündinud Türgi rahvuslik võit ja diplomaatilised läbirääkimised viisid uue, oluliselt soodsamate tingimustega rahuleppeni. Leping püüdis stabiliseerida piirid, kaotada vanad õiguslikud privileegid (nn kapituleerimised) ning sätestada vähemuste ja varade küsimused.

Peamised sätted

• Piirid: Lausanne määratles täpsemalt Türgi lääne- ja loodepiiri ning kinnitas Kreeka võimu osa Egeuse saartel ja Lääne-Trakya üle. Samal ajal loobus Türgi nõudmistest Palestiina, Liibanoni, Süüria ja Iraaki kuulunud alade üle, mis olid juba mandaatide alla jäänud.
• Kapitulatsioonid ja õigused: leping lõpetas välisriikide majanduslikud ja kohtulikud privileegid Türgis (kapitulatsioonid), andes Türgile suurema suveräänsuse oma siseasjades.
• Straitsi (Sildade) režiim: lepingus oli sätteid Dardanelide ja Bosporuse režiimi kohta, sealjuures fikseeriti nende rahvusvaheline funktsioon ja teatud piirangud nende militariseerimisele. See rahvusvaheline režiim muutus hiljem Montreux’ konventsiooniga 1936. aastal.
• Rahvusvaheline tunnustamine: Lausanne tunnustas uue Türgi Vabariigi territoriaalset terviklikkust ja kindlustas diplomaatilise normaliseerumise võitjate riikidega.

Rahvastikuvahetus ja vähemused

Lausanne'iga seotud eraldi konventsiooniga kokkulepiti sunnitud rahvastikuvahetus Kreeka ja Türgi vahel: enamasti ortodokssed kreeklased, kes elasid anatooolsetes aladel, asustati Kreekasse, ja moslemitest Kreeka elanikud saadeti Türgisse. Vahetusest jäeti välja mõned erandid, näiteks Konstantinoopoli (Istanbul) kreeka õigeusu kogukond ning teatud saarte (Imbros/Gökçeada ja Tenedos/Bozcaada) elanikud — kuigi nende olukord muutus hiljem keeruliseks ning õigused ja kaitse ei olnud alati täielikult garanteeritud.

Egeuse saarte ja kaljude vaidlused

Pange tähele, et Kreekal ja Türgil on olnud vaidlusi, mis on sageli keskendunud küsimusele, millisele riigile kuuluvad teatud (tavaliselt asustamata) saared ja kaljud Egeuse meres. Lausanne'i leping andis paljude suurte Egeuse saarte suveräänsuse Kreekale, kuid ei lahendanud täielikult väiksemate isoleeritud kivikeste ja territoriaalveekogude piire. Just sellised mitmetimõistetavad juhtumid on hiljem põhjustanud pingelisi olukordi.

Nende vaidluste keskmes on mitu küsimust: saarte ja kaljude täpne kuuluvus, territoriaalvete laiused, lennuväli ja õhuruumi ulatus ning maismaa-maavarade ja mandriosa hüdrokarbonivarude (nafta/gaas) kasutamise õigused. Aastatel 1987 ja 1996 olid need vaidlused peaaegu viinud sõjalise konfliktini — 1996. aasta Imia/Kardaki vaidlus (väikesed kaljud kahe riigi vahel) oli eriti terav, kuid mõlema poole diplomaatiline surve ning rahvusvahelised alliansid aitasid otsest sõjategevust ära hoida.

Järgnevad arengud ja tänane olukord

Kuigi Lausanne lõi aluse tänapäevase Türgi ja selle naabrite vahelistele piiridele, ei lahendanud see kõiki merelisi ja territoriaalseid küsimusi. Paljud probleemid Egeuse meres — eriti seoses merepiiride, kontinentaalpaneeli ja majandusvööndi (EEZ) deklareerimisega — on jäänud osaliselt lahendamata ja nõuavad jätkuvaid läbirääkimisi või rahvusvahelise õiguse vahendeid. Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse poliitilised kontekstuurid ning rahvusvahelised kohtuorganid mõjutavad samuti konfliktide lahendamise võimalusi.

Lausanne'i leping jääb tähtsaks ajalooliseks ja õiguslikuks dokumendiks, mis kujundas Ida-Mediterranea ja Vahemere regiooni poliitilist maastikku 20. sajandi teisel poolel, ent mitmed küsimused, mida see ei fikseerinud üksikasjalikult, on jäänud pooleli ja mõjutavad piirkondlikke suhteid tänaseni.

Otsing