Valge Kodanikunõukogu — Lõuna-USA rassilise integratsiooni vastane liikumine

Valge Kodanikunõukogu — Lõuna-USA rassilise integratsiooni vastane liikumine 1950.–60. aastatel: ajalugu, taktika, majanduslikud boikotid ja mõju kodanikuõiguste liikumisele.

Valge Kodanike Nõukogu (inglise keeles White Citizens' Council) oli 1950. aastate keskpaigas asutatud rassiliselt segregatsioonimeelne rühm Ameerika lõunapoolsetes osariikides. See liikumine tekkis vastureaktsioonina kohtuotsusele Brown v. Board of Education (1954), mis deklareeris avalike koolide rassilise eraldatuse põhiseadusega vastuolus olevaks. Organisatsiooni asutati 11. juulil 1954 (alguseks loetakse Mississippi osariigas Indianolas tehtud samme), ja 1956. aasta paiku koondusid kohalikud rühmitused riikliku võrgustikuna, mida hakati nimetama Ameerika Kodanike Nõukoguks (Citizens' Councils of America).

Taust ja liikmeskond

Rühmitusel oli hinnanguliselt umbes 60 000 liiget, peamiselt lõunas. Liikmete hulka kuulusid sageli kohaliku keskklassi ja äriringkondade esindajad, nagu maaharijad, ärimehed, ametnikud ja õpetajad. Erinevalt viisilõimest tuntud KKK-st ei rõhutanud Valge Kodanike Nõukogu enamasti avalikult relvastatud vägivalda, vaid kasutas sotsiaalset, majanduslikku ja poliitilist survet integratsiooni takistamiseks.

Eesmärgid ja meetodid

Organisatsiooni põhieesmärk oli säilitada ning taastada rassiline segregatsioon ja valgete ühiskondlik ülekaal lõunapiirkonnas. Selleks kasutati mitmeid strateegiaid:

• Ebakonkurentsivõimeline surve ja boikoteerimine — sihitud majanduslikud sanktsioonid mustanahaliste aktivistide, koolide või perede vastu, mis võisid viia töökaotuseni või ettevõtte tulu vähenemiseni.
• Sotsiaalne eraldamine ja mustade ühiskondliku tegevuse piiramine — avalik hirmutamine, must-töötamise kampaaniad ja kogukondlik isolatsioon.
• Poliitiline lobitöö ja kohaliku omavalitsuse mõjutamine — seadusandlike ja halduslike sammude toetus, mis piirasid integratsiooni rakendamist.
• Õiguslik vastupanu — kohtuvaidlused või kohtualune taktika, mis püüdsid edasi lükata või piirata kohtuotsuste rakendamist.
• Segregatsioonikoolide ja nn „segregatsiooniakadeemiate” toetamine — kui avalikud koolid pidid ühtlustuma, loodi privaatseid koole, et hoida õpilasi eraldatuna.

Valge Kodanike Nõukogu vastust integratsioonile on sageli kirjeldatud osana lõunaosariikide laiemast „massiivsest vastupanust” kohtuotsuste ja föderaalse integratsioonipoliitika suhtes. Rühmitus avaldas propaganda- ja infolehti, korraldas koosolekuid ning koordineeris kohalikke meetmeid.

Mõju ja tagajärjed

1950. ja 1960. aastatel oli Valge Kodanike Nõukogu oluline tegutseja rassipõhise eraldamise kaitsel. Organisatsioon mõjutas kohalikke valimisi, tööandjate otsuseid ja kogukondlikke suhteid, aidates hoida segregatsiooni reaalsust paljudes kohtades. Selle meetodid — eriti majanduslik survetaktika ja hirmutamine — kahjustasid paljude mustanahaliste perede elatusvõimalusi ja avalikku tegevust.

1960. aastate keskpaigaks ning pärast föderaalse seadusandluse (sh 1964. aasta kodanikuõiguste seadus ja 1965. aasta hääletusõiguse seadus) vastuvõtmist hakkas Valge Kodanike Nõukogu mõju vähenema. Föderaalvalitsus ja kohtud hakkasid aktiivsemalt seadusi jõustama, ning paljud avalikud eraldamispraktikad mõjutas ära. 1970. aastateks oli organisatsiooni võim märkimisväärselt langenud.

Pärand

Mõned endised liikmed ja liikumise asutajate toetajad jätsid oma jälje ka hilisemale poliitilisele tegevusele. 1985. aastal moodustasid mõned nendest ringkondadest uue rühmituse, mida Eesti keeles on nimetatud Konservatiivsete Kodanike Nõukoguks — inglise keeles Council of Conservative Citizens — ja mis pärineb osaliselt Varasematest segregatsioonimeelsetest organisatsioonidest. Nende pärand on vastuoluline: ajaloolased ja kodanikuõiguste aktivistid näevad Valge Kodanike Nõukogu kui olulist näidet institutsionaliseeritud rassismist, mille tagajärjed ulatuvad kogukondliku ja poliitilise tasandini tänini.

Kokkuvõttes oli Valge Kodanike Nõukogu 1950. ja 1960. aastate lõunapoolse vastupanuliikumise üks peamisi organiseeritud jõude — liikmeskonna ja meetodite kaudu püüti pidurdada rassilist integratsiooni, kasutades selleks peamiselt majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist survet.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Valge Kodaniku Nõukogu?

K: Millal asutati Valge Kodanike Nõukogu?

K: Milline oli Valge Kodanike Nõukogu vastus integratsioonipüüdlustele?

K: Mitu liiget oli Valge Kodanike Nõukogul ja kus nad peamiselt asusid?

K: Millega oli Valge Kodanike Nõukogu seotud?

K: Mis juhtus Valge Kodanike Nõukogu mõjuga 1970. aastatel?

K: Mida asutasid inimesed Valge Kodanike Nõukogust 1985. aastal?

Otsing