Jom Kippuri sõda (1973) – ülevaade, põhjused ja tagajärjed

Jom Kippuri sõda (1973) – põhjalik ülevaade: konfliktide põhjused, võtmelahingud ja rahvusvahelised tagajärjed; analüüs Egiptuse, Süüria ja Iisraeli strateegiat.

Jom Kippuri sõda (tuntud ka kui ramadaanisõda ja oktoobrisõda) oli relvakonflikt Iisraeli ja peamiselt kahe araabia riigi — Egiptuse ja Süüriaga — juhtivate koalitsiooniliste vägede vahel. Sõjategevus algas 6. oktoobril 1973. aastal juudi pühal Jom Kippur ning samal ajal moslemite ramadaanikuu ajal. Rünnak oli Iisraelile suur üllatus – kaheksa aastat varem 1967. aasta kuuepäevases sõjas vallutatud Siinai poolsaare ja Golani kõrgendike tagaolijate tagasivõtmine oli peamine eesmärk.

Põhjused ja taust

Peamised sõja põhjused olid:

• 1967. aasta konfliktist tulenenud territoriaalsed pinged: Suesskanal ümbruse ja Golani kõrgendike kaotus Egiptusele ja Süüriasse.
• Egiptuse president Anwar Sadat eesmärk kasutada sõjalist tegevust, et murda stalinaarsus ja sundida Iisraeli alustama läbirääkimisi ning tagada Siinai tagastamine diplomaatilisel teel.
• Valestimulatsioonid ja uskumus, et varjatud või hästi organiseeritud rünnak võib suurendada Araabia riikide positsiooni.

Sõja käik lühidalt

6. oktoobril 1973 alustasid Egiptuse väed kanalületusega ja ründasid Iisraeli positsioone Siinail; sama päeva hommikul tungisid Süüria väed Golani kõrgendikele. Sõja esimesed päevad andsid araabia armeedele märkimisväärse edumaa: Iisraeli kaitseliinid murdusid, ja IDF (Iisraeli kaitsejõud) seati rünnaku alla.

Esialgsed Iisraeli vastulöögid nurjusid nii Siinai kui ka Golani rindel. Hiljem suutis Iisrael oma relvajõud ümber organiseerida ja alustada vasturünnakuid: Golani operatsioonide käigus suruti Süüria väed tagasi ning IDF jõudis umbes 40 km kaugusele Damaskusest. Läänest liitunud riikide abi ja varustusmangestamine mõjutas sündmusi; ka Iraagi väed toetasid Süüriat erineval kujul.

Siinai lõigus viis Iisraeli vasturünnak lõpuks kanali ületamise ja edasitungi Egiptuse poole, mis viis Egiptuse kolmanda armee osalise ümbritsemiseni Suessi lähistel. See rünnak lõi olukorra keeruliseks: kuigi Iisrael lõi olulisi edusamme, jäid sõjategevuse tulemused tasakaalustatuks ja rahvusvaheline pinge kasvas kiiresti.

Rahvusvaheline sekkumine ja relvastusabi

Sõjas osalesid aktiivselt ka suured võimud: Nõukogude Liit toetas araabia riike relvastuse ja nõustamisega, samas kui Ameerika Ühendriigid toetasid Iisraeli. Iisrael pöördus abi järele, ja USA käivitas suurmahuliselt varustuse- ja laskemoonaõhiveo (operatsioonis tuntud kui "Nickel Grass"), mis osutus Iisraelile kriitiliseks. Tollane USA riigisekretär Henry Kissinger on hiljem öelnud Iisraeli toetamist kokku võttes: "Ameerika päästis teid Jom Kippuri sõja ajal".

Konflikti käigus kasutasid araabia pooled tihti püsivalt paigutatud õhutõrjesüsteeme (SAM), mis tekitas Iisraeli õhujõududele suuri kaotusi. See sundis Iisraeli ümberhindama oma õhustrateegiat ja arendama uusi taktikaid ning tehnoloogiaid, sealhulgas elektroonilist sõda ja vastumeetmeid õhutõrje vastu.

Relvarahu, tuumapinge ja ÜRO roll

Rahvusvaheline surve juhtis lõpuks mõlema poole relvarahu poole. ÜRO julgeolekunõukogu võttis vastu resolutsiooni, mis kutsus üles viivitamatule relvarahule (muuhulgas on tähtis resolutsioon 338, mis kutsus üles relvarahule ja 1967. aasta resolutsiooni 242 rakendamisele). Sõjategevus lõppes ametlikult oktoobri lõpus, kuid rahuprotsess ja tagajärjed kestsid aastaid.

Konflikt viis ka supervõimude vahelise pinge väga kõrgele tasemele: Leonid Brežnev hoiatas Ameerikat, et Nõukogude Liit võib sekkuda, ning USA tõstatas oma relvajõudude valmiduse taset. Selle perioodi pingeid on mõnikord nimetatud kõige lähemal olevaks tuumasõja ohu olukorraks pärast 1960. aastate Kuuba raketikriisi.

Tagajärjed

Sõjalised ja poliitilised tagajärjed olid ulatuslikud:

• Inimkaotus ja materjalikahjud: mõlema poole kaotused olid suured – hinnanguliselt hukkus tuhandeid sõdureid ja sai vigastada palju rohkem. Relvalahingutes hävis suur hulk tanke ja lennukeid ning varustust.
• Poliitilised mõjud: Iisraelis viis sõjajärgne kriitika juhtimise ja valmisoleku osas riikliku uurimiseni (Agranat-komisjon) ning mõjutas valitsuse stabiilsust; 1974. aastal astus tagasi peaminister Golda Meir. Egiptuses ja Süürias tugevnesid presidendipositsioonide legitiimsusprobleemid, kuid Egiptuses kasutas Sadat saavutatud positsiooni läbirääkimiste alustamiseks.
• Energiakriis: Araabia õlitootjariikide sõjaline ja poliitiline reaktsioon viis 1973. aasta sügisel kaasuva naftaembargoni ja hinna tõusuni, mis käivitas globaalse nafta- ja majanduskriisi (1973–1974).
• Rahuprotsess: konflikt muutis meeleolu ja võimaldas hiljem alustada diplomaatilisi samme — oluliseks sammuks olid Anwar Sadat ja Iisraeli juhtide hilisemad läbirääkimised, mis viisid lõpuks Camp David'i lepinguteni ja 1979. aasta Egiptuse–Iisraeli rahulepinguni, mille käigus Egiptus sai tagastada Siinai poolsaare.
• Strateegilised õppetunnid: sõda näitas uut tüüpi lahingute kombinatsiooni — õhutõrje ja tankivastased relvad suutsid muutuda määravaks ning sundisid sõjalisi õppusi, õppusi ja tehnoloogilisi uuendusi nii Iisraelis kui ka mujal.

Kokkuvõte

Jom Kippuri sõda oli määrava tähtsusega sündmus Lähis-Ida ajaloos: see näitas varem kontrolli all olevate territooriumide tagasivõtmise püüdlikkust, muutis suuremate riikide välispoliitikat ja relvavarustuse voogu ning kiirendas olulisi diplomaatilisi muutusi, mis suunasid piirkonna uusi rahuleppeteid. Sõja mõjud olid nii kohalikud — sadade perede kaotus, poliitilised ümberkorraldused — kui ka ülemaailmsed (energiakriis, supervõimude poliitilised manöövrid).

Küsimused ja vastused

K: Mis on ka Jom Kippuri sõda?

K: Millal see sõda toimus?

K: Mis päeval sõda algas?

K: Millise kuu jooksul see sõda toimus?

K: Miks ründasid Egiptus ja Süüria Iisraeli?

K: Kui kaua võttis selle konflikti lahendamine aega?

K: Kas selles konfliktis osalesid peale Iisraeli, Egiptuse ja Süüria ka teised riigid?

Otsing