Seikluskirjandus
Seikluskirjandus on ilukirjanduse liik, mille peamiseks tegevusalaks on seiklus. Seiklus on tavaliselt põnev ettevõtmine, mis hõlmab riski ja füüsilist ohtu. Autor Malins kirjeldab seikluskirjandust kui lugu, milles "kangelane - üksikisik või rühm - ületab takistused ja ohud ning täidab mõne olulise ja moraalse missiooni". Seiklusromaani tegelased on väga sümpaatsed. Nad on ka sellised, kellega lugeja saab kergesti samastuda. Peab olema konflikt, mida ületada, ja nutikas kurjategija, keda peatada.
Kangelane
Paljude seiklusromaanide põhiline osa on kangelane. Enamikus lugudes peab kangelane olema edukas. Samas võib kangelane olla loo kõige vähem huvitavam tegelane. Kangelane on sageli arglik, alistuv ja kergesti ümber lükatav. Kangelane võib olla superkangelane, spioon, detektiiv või isegi antikangelane. Kuid kangelane suudab väljakutse lahendada. Kõik suured seikluskangelased näivad leidvat võime oma vaenlasi võita või vaenulikust keskkonnast võitu saada.
Mõnikord võidab kurjategija. Edgar Allan Poe'i loos "Amontillado tünn" on kurjategija loo jutustaja. Mõnikord võidab kurjategija ainult selleks, et ta saaks järgus uuesti vastu astuda.
Žanr
Paljudes seiklusromaanides toimuvad seiklused võõras riigis või eksootilistes kohtades. Üks esimesi seikluskirjanikke oli Daniel Defoe. Tema lood Robinson Crusoe'st ja kapten Singletonist aitasid seikluskirjanduse žanrile standardeid kehtestada. Teine Briti autor Sir Walter Scott tugines sellele valemile. Ta ühendas ajaloo ja seikluskirjanduse. Tema ajaloolised romaanid "Waverley", "Rob Roy" ja "Ivanhoe" olid klassikalised seiklusromaanid. Need aitasid lugejal mõista kangelast ja andsid talle rüütlielu koodeksi. Prantsuse kirjanik Alexandre Dumas kirjutas "Kolm musketäri", "Monte Cristo krahv" ja "Mees rauamaskis". Need olid Euroopas ja Ameerikas väga populaarsed. Tema lugudes olid tugevad kättemaksu ja andestuse elemendid. James Fenimore Cooperi seiklusjutud "Pioneerid", "The Last of the Mohicans" ja "The Pathfinder" toimusid eksootilistes uue maailma paikades. Kuid Cooper muutis aristokraatliku kangelase selliseks, kes oli aadlik, kuigi ei olnud sündinud aadliseks.
Küsimused ja vastused
K: Mis on seiklusjutustus?
V: Seikluskirjandus on ilukirjanduse liik, mille peamiseks loojanguks on seiklus.
K: Milline on tavaliselt seikluskirjanduse seiklus?
V: Seiklus on tavaliselt põnev ettevõtmine, mis hõlmab riski ja füüsilist ohtu.
K: Kuidas kirjeldab autor Malins seikluskirjandust?
V: Autor Malins kirjeldab seikluskirjandust kui lugu "kangelase - üksikisiku või rühma - ületamisest takistuste ja ohtude eest ning mõne tähtsa ja moraalse missiooni täitmisest".
K: Millist tüüpi tegelased on tavaliselt seiklusromaanides?
V: Seiklusromaani tegelased on väga sümpaatsed. Nad on ka sellised, kellega lugeja saab kergesti samastuda.
K: Millised elemendid peavad olema seiklusromaanides olemas?
V: Peab olema konflikt, mida tuleb ületada, ja nutikas kurjategija, keda tuleb peatada.
K: Milline tähtsus on seiklusromaanides targal kurjategijal?
V: Tark kurjategija on seikluskirjanduses oluline, sest kangelane peab oma eesmärgi saavutamiseks ületama takistusi, mis tavaliselt esitatakse kurjategija kujul.
K: Miks on seikluskirjandus lugejate seas populaarne?
V: Seikluskirjandus on lugejate seas populaarne, sest see pakub põnevust ja põgenemist, võimaldades neil kogeda ohtu ja seiklusi turvalises ja kontrollitud keskkonnas.
