NHL-i hooaeg 1972-73 oli National Hockey League'i 56. hooaeg. Kuusteist meeskonda mängis igaüks 78 mängu. Esimest korda pärast Lääne Hokiliiga kokkuvarisemist 1926. aastal oli National Hockey League'il tõsine konkurents. Uus professionaalne hokiliiga, World Hockey Association, tegi oma hooaja debüüdi 12 uue meeskonnaga, millest paljud asusid samades linnades kui NHL-i meeskonnad. Erinevalt Western Hockey League'ist ei hakanud uus World Hockey Association siiski Stanley Cupi eest võitlema. Vastuseks uuele liigale lisas NHL kiirelt kaks uut meeskonda, New York Islanders ja Atlanta Flames, mis olid planeerimata laienemine, püüdes WHA-d nende turgude vastvalminud areenidest välja jätta. Esimene asi, mida WHA tegi, oli Bobby Hulli palkamine, ning Chicago Black Hawks esitas hagi, väites, et see rikub NHL-i lepingutes sisalduvat reservklauslit. Peagi järgnesid Hullile WHA-sse ka teised, sealhulgas Bernie Parent, J.C. Tremblay, Ted Green, Gerry Cheevers ja Johnny McKenzie. Laienemisdraafikus tegid New York Islanders ja Atlanta Flames oma valikud ning üksteist Islanderi mängijat hüppas WHA-sse. California Golden Seals, mis kannatas ebapopulaarse Charlie Finley ebapopulaarse omanikeringi all, langes samuti WHA ohvriks, kaotades kaheksa võtmemängijat.

Taust ja WHA mõju

1972–73 hooaeg jäi meenutama eelkõige kaheliigiliseks ajajärguks: NHL pidi reageerima uue ja agressiivse konkurendi, World Hockey Association, tulekule. WHA pakkus mängijatele kõrgemaid palku ja vabadust, mille tõttu mitmed tippmängijad, sealhulgas eespool mainitud nimed, otsustasid hüpata uude liiga. See lõi NHL-i jaoks nii õiguslikke kui ka konkurentsilisi probleeme — WHA ja NHL vaidlused puudutasid eelkõige lepingute ja reservklauslite kehtivust ning tõid kaasa mängijate palkade kiire tõusu.

Laienemine ja meeskondade olukord

New York Islanders ja Atlanta Flames lisati NHL-i peamiselt strateegilistel põhjustel — et hõivata turg ja areenivarustus, kuhu WHA kavandas sisenemist. Laienemismeeskondadel oli esialgu raske oma positsiooni leida: mängijate kadu WHA-sse, piiratud valikud laienemisdraafikus ning uude keskkonda kohanemine mõjutasid tiimide esimesi hooaaegu.

Samal ajal kannatasid juba olemasolevad klubid nagu California Golden Seals, kes olid omanikuprobleemide ja vähenenud publiku tõttu haavatavad. WHA meelitused toodi esile kui otsekohene oht — mitmete võtmemängijate lahkumine nõrgestas väiksemaid, majanduslikult ebakindlamaid frantsiise.

Hooaja otsustavad sündmused ja tulemused

  • Regulaarne hooaeg püsis formaadis 16 meeskonda, igaüks mängis 78 mängu.
  • Play-off'id kulmineerusid Stanley Cupi finaalidega, kus Montreal Canadiens võitsid Stanley Cupi, alistades finaalis Chicago Black Hawks seeria 4–2.
  • Hooaeg oli märgatav ka mängijate suurema liikumise ja kontraktivõitluste poolest, mis muutis osade klubide konkurentsivõimet lühiajaliselt.

Pikaajaline mõju

WHA asutamine ja mängijate massiline liikumine sundis NHL-i muutma oma strateegiat — nii laienemise kui mängijate palga- ja lepingupoliitika osas. Mõned olulised tagajärjed:

  • Palgatase ja mängijate vabadus suurenesid, reservklauslite ja varasemate monopoolsete tingimuste mõju vähenes.
  • WHA pani aluse tulevikus toimunud liidule: kuigi WHA ei võitnud õigust Stanley Cupile, siis 1979. aastal liitus osa WHA klubidest (nt Edmonton Oilers, Hartford Whalers, Quebec Nordiques ja Winnipeg Jets) NHL-iga, mis muutis liigade kaardistust püsivalt.
  • 1972–73 hooajast alates hakkas hokimaailm järjest rohkem rahvusvahelistuma ja kommertsialiseeruma — igapäevatööstuse ja meediahuvi kasv ning areenide täitumine muutusid olulisemaks osaks mängu tulevikust.

Kokkuvõte

1972–73 jäi hockey-ajaloos pöördepunktiks: see oli aasta, mil NHL pidi otseselt vastama uue konkurendi väljakutsele, mis tõi kaasa nii koheseid muutusi kui ka pikaajalisi reforme liikuva tööjõu, palga- ja liigirajatiste vallas. Samal ajal säilitas NHL oma peamise positsiooni ja hooaja sportlik tipp saavutati Montreal Canadiens'i Stanley Cupi võiduga.