2011. aasta Egiptuse revolutsioon: sündmused, põhjused ja tagajärjed

2011. aasta Egiptuse revolutsiooni käigus toimusid laialdased protestid ja rahutused üle Egiptuses. Need sündmused algasid 25. jaanuaril 2011 ning on tuntud ka kui „viha päev” või „mässu päev”. Protestid said alguse osalt pärast Tuneesias puhkenud ülestõusu ja levisid kiiresti mitmesse suuremasse linna, sealhulgas Kairos, Aleksandrias, Suessis ja Ismailiya's.

Põhjused

• Politseivägivald ja pikaajaline erakorralise seisukorra režiim, mis piirased kodanikuõigusi ja lubas repressioone.
• Laialdane sõnavabaduse piiramine ja meediasensuur, mis tekitas rahulolematust.
• Kõrge tööpuudus, eriti noorte seas, madalad palgad ja elukallidus.
• Korruptsioon, vähene majanduslik mobiilsus ja elamistingimuste kehv kvaliteet.
• Inspireeriv mõju Tuneesia liikumisest ja ühiskondlik pahameel valitsuse vastu.

Käik ja tähtsad sündmused

25. jaanuaril 2011 toimusid suured meeleavaldused, millel osalesid eri sotsiaalsete ja usuliste taustadega egiptlased — see laienemine üle kogu riigi oli enneolematuks nähtuseks. Meeleavaldajad nõudsid demokraatiat, ametist lahkumist ja reforme. Protestijate seas oli ka avalikkuse seas tuntud nimi Mohamed ElBaradei, keda paljud pidasid võimalikuks tulevaseks juhi- või üleminekuriigi esindajaks. Mõjuväärseim riigijuht, keda protestijad sihtisid, oli Hosni Mubaraki.

Valitsuse vastumeetmed olid järsud: esimestel päevadel tsenseeris ametlik meedia suure osa teabest ja püüti blokeerida sotsiaalmeedia kanalite kaudu levivat infot. 28. jaanuaril algas ülemaailmselt jälgitav interneti- ja mobiiltelefonide ligipääsu piiramine (tuntud kui „interneti- ja mobiiliblokeering”), mis pidi raskendama protestide organiseerimist. Teatud mobiilse teenuse katkestused lõppesid kiiresti, kuid internetipiirangud avaldasid siiski suurt mõju sidevõrgustikele.

29. jaanuariks oli arreteeritud umbes 1000 inimest; varajased teated näitasid sadu vigastatud ja kümneid surmajuhtumeid (näiteks 29. jaanuaril teatati vähemalt 53 surmast). Kokkuvõttes hukkus protestide ja rahutuste käigus sadu inimesi ning tuhanded said vigastada.

Valitsuse reageerimine ja repressioonid

Turvameetmete hulka kuulusid meeleavalduste laialiajamiseks kasutatud võtted: kilbid, kummikuulid, pampusid, veekahurid ja pisargaas; mõnel juhul kasutati ka hullumeelsemaid jõumeetodeid, sealhulgas laskemoona. Kehtestati keeluaja, mis lubas liikuda piiratumalt ja „säilitada korda” valitsuse sõnul. Valitsuse ametlik selgitus tõi välja ka hirmu, et protestid võivad anda ruumi islami fundamentalistlikule tegevusele.

Sotsiaalmeedia ja rahvusvaheline tähelepanu

Protestide rahvusvahelist haaret aitasid oluliselt kaasa platvormid nagu Twitter, Facebook ja YouTube, mida aktivistid kasutasid info levitamiseks, dokumenteerimiseks ja organiseerimiseks. Mida enam avalikkus sündmustest teadis, seda tugevamaks muutus surve valitsuse vastu ning seda enam proovis valitsus piirata juurdepääsu nendele kanalitele.

Lõppfaas ja varajased tagajärjed

11. veebruaril 2011 astus Mubarak presidendist tagasi. See tähistas paljude protestijate peamist eesmärki: autoritaarse juhi lahkumist. Pärast tema lahkumist võttis ajutise võimu üle sõjaväeline juhtkond (Supreme Council of the Armed Forces), mis lubas korraldada üleminekut ja valida uued juhid.

Mubarak viidi hiljem kohtuprotsessidesse; ühes olulises kohtuotsuses leiti teda süüdi seoses rahumeelsete meeleavaldajate tapmisega ja talle määrati eluaegne karistus. (Kohtuasjad ja apellatsioonid kulgesid mitmes etapis ja pikema aja vältel.)

Pikemaajalised tagajärjed

• Poliitiline üleminek: pärast Mubarakit toimusid 2012. aastal esimesed vabamad presidendivalimised, milles võitis Mohamed Morsi (Muslim Brotherhood). Tema valitsusaeg osutus polariseerivaks.
• 2013. aastal toimusid suured meeleavaldused Morsi vastu ja sõjavägi sekkus, Morsi eemaldati võimult. Seejärel kerkis esile Abdel Fattah el-Sisi, kes püsivamas võimus tugevdanud riiklikku kontrolli ja viinud läbi laiaulatusliku tagakiusamise poliitiliste rivaalide vastu.
• Majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid püsisid: töötus, sissetulekute ebavõrdsus ja elukallidus jäid murekohtadeks ning paljud noored said kogemuse politseivägivallast ja piiratud poliitilistest vabadustest.
• Pärand: 2011. aasta sündmused näitasid, et massiline rahvahääl võib viia kiiresti muutusteni, kuid üleminek demokraatiale on pikk ja keeruline protsess, mille tulemus sõltub nii sise- kui ka välisfaktoritest.

Kokkuvõte

2011. aasta Egiptuse revolutsioon oli kiire ja intensiivne sündmuste ahel, mida ajendas laialdane rahulolematus poliitilise repressiooni, majanduslike raskuste ja korruptsiooniga. Protestid sundisid lõpuks ametist lahkuma pikaajalist riigipead, kuid järgnenud aastad näitasid, et poliitiline üleminek oli problemaatiline ja tihti vägivaldne. Revolutsioon on jätnud märkimisväärse jälje Egiptuse ühiskonda, poliitikasse ja regionaalsesse ajaloosse.

Allikateks ja täiendavaks lugemiseks võib otsida nõuetekohaseid ajaloolisi ja õiguslikke kokkuvõtteid, mis käsitlevad nii 2011. aasta sündmuste täpsemat kulgu kui ka hilisemaid kohtu- ja poliitilisi protsesse.

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetatakse ka 2011. aasta Egiptuse revolutsiooni?

K: Millal protestid algasid?

K: Mis juhtus enne meeleavalduste algust?

K: Millised olid mõned asjad, mille pärast inimesed demonstreerisid ja protesteerisid?

K: Kuidas püüdis valitsus proteste piirata?

K: Kuidas aitas sotsiaalmeedia levitada uudiseid protestide ajal toimuva kohta?

K: Mis juhtus 11. veebruaril 2011?

Otsing