Tema Kõrgus Karīm al-Ḥussayni šahh, Aga Khan IV KBE (sündinud 13. detsembril 1936) on šiiitlike ismaili moslemite 49. ja praegune imaam. Ta sündis Genfis, Šveitsis, ja on pärit pikaajalise usulise ning filantroopilise juhtide järeltulijate perekonnast, kelle liin ulatub edasi tema vanaisani, Sir Sultan Mahomed Shah Aga Khan'ini.

Ta on olnud sellel ametikohal Aga Khan'i tiitli all alates 11. juulist 1957, kui ta 20‑aastasena oma vanaisa järglaseks sai. Imaamina kannab ta lisaks usuõpetusele ka laiemat sotsiaalset, kultuurilist ja humanitaarset vastutust: ta annab oma kogukonnale juhtnööre usupraktika ja moraali kohta, toetab kogukondade sotsiaalset organiseerimist ning suunab erinevaid arendusalgatusi, mis mõjutavad ismaili järgijate igapäevaelu ja heaolu.

Erinevalt oma vanaisast omandas praegune Aga Khan kõrghariduse Ameerika Ühendriikides Harvardi Ülikoolis. Enne seda õppis ta rahvusvahelises internatsionaalses keskkonnas Šveitsis; tema haridus andis talle laiapõhjalise maailmavaate ja võimaluse suhelda erinevate kultuuride ning riikide juhtidega. Ka tema lapsed on saanud haridust USAs ja mujal maailmas, mis peegeldab perekonna tugevat rõhuasetust haridusele.

Alates sellest, kui temast sai imaam, on Aga Khan pidanud reageerima ja kohanema suurte poliitiliste ning majanduslike muutustega, mis on mõjutanud tema järgijaid eri maailma piirkondades. Nende sündmuste hulka kuulusid Aafrika riikide iseseisvumine koloniaalvalitsusest, asiaatide väljasaatmine Ugandast, Kesk‑Aasia riikide, näiteks Tadžikistani iseseisvumine endisest Nõukogude Liidust ning pidevad rahutused Afganistanis ja Pakistanis. Need muutused on nõudnud kohanemist nii usujuhtimise kui ka praktiliste abiprogrammide ja humanitaarabi suunamisel.

Aga Khan on olnud aastakümneid tugevalt huvitatud vaesuse vähendamisest, naiste olukorra parandamisest ja soolise võrdõiguslikkuse toetamisest, islami kultuuri, kunsti ja arhitektuuri väärtustamisest ning pluralistlike ja avatud ühiskondlike väärtuste edendamisest. Ta rõhutab sageli, et religioon ja modernne eluviis võivad koos eksisteerida, toetades haridust, tervist ja ettevõtlust kui ühiskonna arengumootoreid.

Ta on maailma ühe suurima erasektori arenguvõrgustiku, Aga Khan Development Networki (AKDN) asutaja ja esimees. AKDN koosneb mitmest seotud organisatsioonist ja sihtasutusest, mis tegutsevad keskkonna, tervishoiu, hariduse, arhitektuuri, kultuuri, mikrokrediidi, maaelu arengu, ettevõtluse arendamise ja katastroofide ennetamise valdkondades. Võrgustiku hulka kuuluvad näiteks haridus‑ ja tervishoiuteenused, Aga Khan University ning programmid, mis toetavad väikeettevõtlust, infrastruktuuri ja ajalooliste linnakeskuste taastamist. AKDN töö on suunatud nii humanitaarabile kui ka pikaajalisele majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, sealhulgas erasektori initsiatiivide ja kogukonnapõhiste projektide toetamisele.

AKDN‑i tuntud näited hõlmavad haridus- ja meditsiiniprojekte Lõuna‑Aasias ja Ida‑Aafrikas, mikrokrediidi ning finantsteenuste laiendamist väikestele ettevõtjatele, maaelu arendustegevusi ning kultuuripärandi taastamist ja linnade taaselustamist. Näiteks on AKDN toetanud ajalooliste paikade ja linnade taastamist ning elavdamist, mis aitab taastada kohalikku majandust, turismi ja kogukondlikku identiteeti. Aga Khan on isiklikult toetanud ka ülikoole, teadusuuringuid ning kultuuriprojekte, mis aitavad tugevdada dialoogi eri usundite ja kultuuride vahel.

Oma visiidil Indias 1983. aastal ütles Aga Khan,

On neid, kes sisenevad maailma sellises vaesuses, et neil puuduvad nii vahendid kui ka motivatsioon oma olukorda parandada. Kui neid õnnetuid ei suudeta puudutada sädemega, mis süttib individuaalse ettevõtlikkuse ja otsustavuse vaimu, vajuvad nad ainult uuesti apaatiasse, degradeeritusse ja meeleheitesse. Meie, kes me oleme õnnelikumad, peame seda sädet andma.

Aga Khan on olnud kaks korda abielus ja tal on neli last. Tema peamiseks elukohaks on suur müüridega ümbritsetud kompleks ja loss, Aiglemont'i mõis Chantilly lähedal Prantsusmaal, kust ta juhib suure osa oma filantroopilisest ja administratiivsest töödest. Tema töö ja isiklik elu on sageli seotud mitme riigi ja kultuuriga, mis annab talle rahvusvahelise haarde nii humanitaarsetes kui diplomaatilistes küsimustes.

Tema Kõrgusel on palju autasusid ja auhindu, mis tunnustavad tema panust arengusse, kultuuripärandi kaitsesse ja rahvusvahelisse dialoogi. Eriti märkimisväärsed on Nishan‑e‑Pakistan, Pakistani kõrgeim tsiviilpreemia (1983), ja Itaalia Vabariigi teenetemärgi rüütliristi suurrüütli tiitel, millele ta omistati eriliselt (1977) — ta on nende seas tuntud tegutseja, kelle tööd hindavad nii riigid kui rahvusvahelised organisatsioonid. Lisaks ametlikele teenetemärkidele on tal arvukalt aukraade ja tunnustusi akadeemilistelt, kultuurilistelt ja humanitaarsetelt institutsioonidelt.

Aga Khani juhtimisel on ismaili kogukond säilitanud oma religioossed ja sotsiaalsed struktuurid ning kasutanud võimalusi panustamiseks laiemalt ühiskondlikku arengusse. Tema töö rõhutab hariduse tähtsust, kogukondlikku vastutustunnet, kultuuridevahelist mõistmist ning praktilist pühendumist elukvaliteedi tõstmisele piirkondades, kus seda kõige enam vajatakse. Tema võrgustike ja algatuste mõju ulatub kohalike arenguprojektide tasandist rahvusvahelise koostöö ja poliitikani, kus rõhutatakse kestlikkust, kaasatust ja kokkulepetel põhinevat arengut.