Aleksander Arutiunian — Armeenia helilooja, trompetikontserdi looja (1920–2012)

Aleksander Arutiunian — kuulus armeenia helilooja ja trompetikontserdi looja (1920–2012), auhinnatud maestro, kelle teosed rikastavad rahvusvahelist puhkpilli- ja sümfoonilist repertuaari.

Alexander Arutiunian (sündinud 23. septembril 1920 Jerevanis; surnud 28. märtsil 2012) oli armeenia helilooja ja pianist, kes on laialdaselt tuntud eelkõige oma trompetikontserdi poolest. Ta on pälvinud NSV Liidu (1949) ja Armeenia (1970) riiklikud preemiad, NSV Liidu (1970) ja Armeenia NSV (1964) rahvakunstniku aunimetused, Armeenia medalid "Püha Mesrop Mashtots" ja "Khorenatsi", "Aleksandrov" kuldmedali (1976), Püha Etšmiadzin "Püha Sahak ja Püha Mesrop" ordeni (2004).

Ta lõpetas Jerevani muusikakonservatooriumi, seejärel õppis kompositsiooni Genrikh Litinski juures. Pärast lõpetamist naasis ta Jerevanisse, et õpetada kohalikus konservatooriumis ja hiljem sai temast Armeenia Filharmooniaorkestri kunstiline juht.

1948. aastal pälvis ta NSV Liidu riikliku preemia Moskva konservatooriumi üliõpilasena kirjutatud diplomitöö "Isamaa" eest. Ta on jätkuvalt võitnud tunnustust nii kodu- kui ka välismaal oma teoste eest, millest paljud on elavdatud armeenia muusika rahvatraditsioonidest.

Mõned Arutiuniani teosed puhkpillidele, eelkõige 1950. aasta kontsert trompetile, kontsert tuubale ja puhkpillide kvintett "Armeenia stseenid", on kindlustanud oma koha rahvusvahelises repertuaaris ja neid on esitanud sellised dirigendid nagu Valeri Gergijev, kes on salvestanud tema 1957. aastal loodud sümfoonia suurele orkestrile koos Venemaa Riikliku Raadio sümfooniaorkestriga. 1988. aastal kirjutas ta oma viiulikontserdi "Armeenia-88".

Elulugu ja karjäär

Aleksander (Alexander) Arutiunian õppis algselt Jerevani konservatooriumis, kus ta sai tugevat klassikalist haridust. Edasi täiendas ta oma kompositsiooniõpinguid Moskvas Genrikh Litinski käe all. Pärast Moskva-aastaid naasis ta Armeeniasse, kus tegutses nii õppejõu kui ka dirigendina – ta oli aktiivne pedagoog ja juhtis kultuuriorganisatsioone, sealhulgas Armeenia Filharmooniaorkestrit. Tema töö õpetajana mõjutas mitut järgmise põlvkonna armeenia heliloojat ja interpreeti.

Looming ja stiil

Arutiuniani looming on tuntud meloodilise rikkuse, tugeva rütmika ja värvika orkestratsiooni poolest. Tema muusikas on selgelt tajutavad armeenia rahvamuusika mõjutused: modused, rahvalikud meloodiad ja ornamentika, mis on sobitatud klassikalise sümfoonilise keelega. Ta oskas kombineerida rahvalikke elemente ja temperamenti western‑konservatooriumi kompositsiooniperspektiiviga, luues sellega publiku jaoks haaravaid ja kohe äratuntavaid teoseid.

Tuntumad teosed

• Trompetikontsert (1950) – üks tema kõige tuntumaid ja rahvusvahelises repertuaaris enim mängitud teoseid; seda peetakse oluliseks panuseks 20. sajandi puhkpillimuusikasse.
• Tuubakontsert – samuti pälvinud tähelepanu ning kasutatakse tihti tuubaõpilaste ja -interpretide kontserte.
• "Armeenia stseenid" – puhkpillide kvintett, mis toob esile armeenia meloodiate värvikuse.
• Sümfooniad ja orkestriteosed – sealhulgas 1957. aasta sümfoonia, mida on salvestanud ja juhtinud tuntud dirigendid.
• Viiulikontsert "Armeenia‑88" – näide tema hilisematest suurvormidest, kus rahvuslikud motiivid on ühendatud kaasaegse väljenduslaadiga.

Kontserdid, salvestused ja vastuvõtt

Arutiuniani teoseid on esitanud paljud tuntud solistid ja orkestrid kogu maailmas. Tema trompetikontsert on saanud püsiva koha solistide repertuaaris ning selle esitust on hinnatud nii tehnilise virtuoossuse kui ka meloodilise ilu tõttu. Sümfoonilised ja kammerteosed on jõudnud salvestustena plaatidele ning neid on juhatanud tunnustatud dirigendid, sh Valeri Gergijev, kelle interpretatsioonid aitasid levitada Arutiuniani loomingut laiemale publikule.

Auhinnad ja tunnustus

Arutiuniani töö on saanud mitmeid kõrgeid tunnustusi nii NSV Liidus kui ka iseseisvas Armeenias. Tema auhinnad ja ordenid tunnustavad nii loomingulist panust kui ka kultuurilise pärandi edasikandmist. Lisaks ametlikele autasudele on Arutiuniani nimi seostatud ka rahvusvahelise tähelepanuga — tema teosed on osa muusikakoolituse ja professionaalse puhkpillirepertuaari standardist mitmes riigis.

Pärand

Aleksander Arutiuniani muusikaline pärand elab edasi orkestrite, kammeransamblite ja solistide esitustes. Tema loomingut nimetatakse sageli sillaks armeenia rahvamuusika ja 20. sajandi kunstmuusika vahel: see on ligipääsetav laiemale publikule, samas omab sügavust ja professionaalset meisterlikkust, mis pakub väljakutseid interpreetidele. Paljud tema teosed jäävad õpetusmaterjaliks muusikakoolides ja konservatooriumides ning inspireerivad uusi interpreete ja heliloojaid.

Arutiuniani elutöö ja rahvuslik musikaalsus on jätnud püsiva jälje Armeenia kultuurimaastikule ning teinud temast ühe oma põlvkonna tuntumaid heliloojaid.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Aleksander Arutiunian?

K: Kus ta kompositsiooni õppis?

K: Milliseid auhindu ta sai?

K: Milline on tema kõige kuulsam töö?

K: Kuidas on tema muusikat rahvusvaheliselt vastu võetud?

Küsimus: Millal kirjutas ta oma viiulikontserdi "Armenia-88"?

Otsing