Florence and the Machine (kirjutatakse ka kui Florence + the Machine) on inglise rokkbänd, mille keskmes on laulja-laulukirjutaja Florence Welch ja kaasosatäitvate muusikute rühm, kes loovad tema häälele rikkaliku taustamuusika. Muusikaliselt nimetatakse Florence and the Machine'i kõla üldiselt souli inspireeritud indie-rockiks, millele omane on jõuline vokaal, teatriline helikeel, tihti laulu saatvaks instrumendiks toimiv harf, suurejoonelised trummid ja orkestratsioon. Bändi muusikat on palju kiidetud muusikakriitikute ja meedia poolt, eriti BBC-s, kus asjaolud ja raadiosõbralikkus aitasid bändil kiiresti tuntust koguda — BBC reklaamis teda tugevalt BBC Introducing platvormil.
BBC-s nähtud toetuse tulemusel esines bänd 2008. aastal mitmel suurfestivalil, sealhulgas Glastonbury, Reading ja Leeds ning T in the Park. Bändi debüütalbum "Lungs" ilmus 6. juulil 2009. Aastal ja püsis esimesed viis nädalat Ühendkuningriigi edetabelis teisel kohal Michael Jacksoni järel; album on olnud Ühendkuningriigi edetabelite top 40-s pikkade perioodide kaupa ning tõi bändile rahvusvahelise tuntuse.
Koosseis
Florence and the Machine ei ole alati olnud fikseeritud koosseisuga traditsioonilises mõttes — bändi ümber on rida püsivaid ja vahelduvaid muusikuid, kes täiendavad Florence Welchi esitust. Püsivama koosseisu kuuluvad sageli klahvpillide ja laulukirjutuse panuse eest tuntud Isabella "Isabella/Izzy" Summers, trummar Christopher Lloyd Hayden, kitarrist Robert Ackroyd ja harpi mängiv Tom Monger. Live-esinemistel ja stuudiotöös osaleb lisaks rotatsioonilised muusikud ning vahel ka sooloartistid ja külalisesinejad.
Muusikaline stiil ja mõjutused
Bändi stiil ühendab indie-rocki, art-poppi, souli ja barokkorgeelemente. Florence Welchi vokaal on sageli kirjelduse järgi "suurejooneline", emotsionaalne ja teatriline. Tekstides käsitletakse sageli teemasid nagu armastus, kurbus, vaimne võitluse ja isikliku taassünni otsingud. Florence on maininud mõjutajatena nii soul-, brit-pop- kui ka folk-muusika tegijaid ning tema muusika on tihti rikastatud orkestraalsete harmooniate ja tugeva rütmipildiga.
Olulisemad albumid ja singlid
- Lungs (2009) — debüütalbum, mis sisaldab populaarseid lugusid nagu "Kiss with a Fist", "Dog Days Are Over", "Rabbit Heart (Raise It Up)" ja "You've Got the Love" (cover).
- Ceremonials (2011) — jätkas suurejoonelise, gospelilikult laetud ja orkestreeritud heliga ning pälvis ulatuslikku kriitilist huvi.
- How Big, How Blue, How Beautiful (2015) — tuntud rohkem rockilikuma ja avatumate produktsioonivalikutega helipildiga.
- High as Hope (2018) — isiklikum ja minimalistlikum suunitlus mõne varasema tööga võrreldes.
- Dance Fever (2022) — jätkuv loominguline areng, mis segab afektset popmuusikat ja tantsuelemente.
Neist lugudest on eriti silmapaistvad singlid nagu "Dog Days Are Over", mis on saanud laialdast kasutust filmides, telesarjades ja reklaamides ning aidanud bändil jõuda suurema publikuni.
Esinemised, tunnustus ja auhinnad
Florence and the Machine on tuntud intensiivsete ja emotsionaalsete live-esinemiste poolest, kus Florence Welch sageli kasutab lavakujundust ja riietust oma etenduse dramaturgia rõhutamiseks. Bänd on esinenud pea kõigil suurematel festivalidel ning peaesinejana mitmel korral. Nende albumid ja singlid on pälvinud palju kriitilist tähelepanu, edetabeliedu ja mitmeid nominatsioone erinevatel muusikaauhindadel üle maailma.
Mõju ja pärand
Florence and the Machine on mõjutanud 2000. ja 2010. aastate indie- ja popmuusikat, tuues laiemasse teadvusse suure vokaali, orkestraalse produktsiooni ja soulilementidega rikastatud rocki. Florence Welchi eriline lavaolek ja isikupärane laulustiil on aidanud tal kujuneda üheks silmapaistvamaks juhtkujuks oma põlvkonnas.
Florence Welch ise on sündinud 28. augustil 1986 ning tema looja- ja esitajapärand jätkab mõjude jm suunitluste mõjutamist nii uute artistide kui ka laiemate muusikakuulajaskondade seas.