Henry Miller — Ameerika kirjanik: teadvuse voolu, autobiograafilised romaanid
Henry Miller — Ameerika kirjanik, teadvuse voolu ja autobiograafiliste romaanide pioneer; vastuoluline, 1960. aastateni keelustatud teosed (Vähktroopik jm), elu New Yorkis ja Pariisis.
Henry Miller (26. detsember 1891 – 7. juuni 1980) oli Ameerika kirjanik, kelle looming on tuntud vabaduse, otsekohesuse ja autobiograafilise laadi poolest. Paljud tema romaanid olid osaliselt autobiograafilised ning kasutasid teadvuse voolu ja vaba, fragmentaarset jutustamisviisi, kus autori isiklikud kogemused liituvad filosoofiliste mõtiskluste ja terava ühiskonnakriitikaga. Tema tuntumad teosed on Vähktroopik, Must kevad, Kaljukits ja trilogia Roosiline ristisammas (ingl k Sexus, Plexus, Nexus). Need romaanid põhinevad peamiselt tema kogemustel New Yorgis ja eelkõige Pariisis, kus ta veetis 1930. aastatel pikema perioodi.
Elulugu lühidalt
Henry Miller sündis New Yorgis ja alustas oma kirjanikuteed Ameerikas, enne kui kolis 1930. aastatel Pariisi, mis kujunes tema loomingulise töö ja isiklike suhete keskuseks. Pariisis kohtus ta teiste kirjanike ja kunstnikega ning tema elu ja sõprussuhted, eriti kirjanik Anaïs Niniga, mõjutasid tugevalt tema loomingut ja avaldamisteed. Teatud ajajärkudel pidas ta ka pikki perioode Euroopa ja Ameerika vahel liikudes.
Lisaks romaanidele kirjutas Miller reisimälestusi ja kirjanduskriitikat, ning tegeles ka visuaalkunstiga – ta maalis akvarelle. Ta suri 1980. aastal Californias.
Kirjanduslik stiil ja teemad
Milleri stiil on iseloomulik isikliku kõnepruugi, spontaanse mõttekäigu ja elava kujundikeele poolest. Tema teostes korduvad teemad on loominguline vabadus, seksuaalsus, loomehävingu ja -taaste vastuolud, ühiskondlikud normid ning individuaalne otsing. Ta ei kartnud kasutada rõvedat ja otsest keelekasutust, et kirjeldada inimkogemuse intiimsemaid tahke, ning see muganduslikkus ja ausus tekitas palju poleemikat.
Tõrjutus ja tsensuur
Milleri teosed põhjustasid palju vastuolusid ja neid peeti paljudes kohtades solvanguks. Kõik tema peamised teosed olid Ameerika Ühendriikides kuni 1960. aastateni keelatud, kuna neis esines selgesõnalisi seksikirjeldusi ja keelelist otsekohesust, mida tollased kohalikud normid ja seadused pidasid võimalikuks avaliku moraali rikkumiseks. 1960. aastatel alanud õiguslikud vaidlused kirjanduse ja tsensuuri piiride üle lõid aluse selleks, et mõnede Milleri kirjutiste avaldamine Ameerikas sai lõpuks lubatud, kui kohus hakkas arvestama teoste kirjanduslikku ja kultuurilist väärtust.
Mõju ja pärand
Milleri mõju ulatus kaugemale tema enda põlvkonnast: tema otsesed ja eksperimentaalsed jutustamisviisid ning ühiskondlikult provokatiivsed teemad inspireerisid hilisemaid kirjanikke — näiteks Beat põlvkonda — ning aitasid laiemalt avardada arutelusid kunstilise vabaduse ja tsensuuri piiri üle. Tema teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse ning neid loetakse ajalooliselt oluliseks sammuks 20. sajandi avangardse ja eksperimentaalse proosa arengus.
Praktiline lugemisinfo
- Soovitatavad sissejuhatavad teosed: Vähktroopik (Tropic of Cancer) ja Must kevad (Black Spring), mis annavad hea ülevaate tema keelekasutusest ja teemapüstitusest.
- Neid, keda huvitab tema isiklik elu ja loominguline taust, võiks lugeda ka tema reisimälestusi ning tähendUSR- mõtisklusi, mille kaudu avaneb laiem pilt tema maailmavaatest.
Henry Miller jääb endiselt vastuoluliseks, ent mõjukaks figuuriks mõtisklustes kirjandusvabadusest, autobiograafiast ja selle piiridest. Tema teosed kutsuvad lugejat ettevaatlikult seisma silmitsi intiimsete ja ebamugavate teemadega, mille kaudu uuritakse inimese olemust ja vabaduse hinda.
Life
Miller sündis New Yorgis. Tema vanemad olid saksa-ameeriklased. Tema isa töötas rätsepana. Miller tahtis alati saada kirjanikuks, kuid töötas noorena mitmel erineval töökohal. Esimese maailmasõja ajal töötas ta USA sõjaministeeriumis (praeguse nimega kaitseministeerium) ametnikuna. Seejärel sai ta tööd ajakirjanikuna The Washington Posti juures. Selle töö jättis ta pärast kolme päeva möödumist pooleli ja naasis New Yorki. New Yorgis töötas ta Western Unioni telegraafiühingus. 1917. aastal abiellus ta pianist Beatrice Sylvas Wickensiga.
1924. aastal jättis ta Beatrice'i ja nende lapse, et abielluda taksotantsija June Edith Smithiga. Taksotantsija oli naine, kellele maksti palka, et ta tantsiks meestega tantsusaalides. Ta loobus oma tööst telegraafiühingus, et töötada täiskohaga kirjanikuna. Miller ja June elasid Greenwich Village'is. Nad läksid 1928. aastal Pariisi ja jäid sinna mõneks kuuks. Ta lahkus June'ist ja läks 1929. aastal üksi tagasi New Yorki. Hiljem lahutas naine 1934. aastal. 1930. aastal läks ta üksi tagasi Pariisi. Ta leidis töö New York Herald Tribune'i Pariisi väljaande korrektorina. Korrektor on mingi koopiatoimetaja, kes kontrollib teksti esmatrükki vigade suhtes. Ta töötas ka oma romaanide kallal. Tema esimene oluline romaan "Tropic of Cancer" ilmus Pariisis 1934. aastal Obelisk Pressi kirjastuses. Black Spring ilmus 1936. aastal ja Tropic of Capricorn 1939. aastal. Temast sai kirjanik Anaïs Nini lähedane sõber. Naine aitas tal "Tropic of Cancer" välja anda ja kirjutas sellele eessõna. Miller viibis Pariisis kuni 1939. aasta juunini.
Järgmise aasta elas ta Kreeka Korfu saarel. Korful oli ta kirjanik Lawrence Durrelli külaline. Miller kirjeldas oma visiiti oma reisimälestustes "The Colossus of Maroussi". See avaldati 1941. aastal. Miller pidas seda oma parimaks teoseks. Kui algas Teine maailmasõda, pöördus Miller tagasi Ameerika Ühendriikidesse. Mitu aastat elas ta Big Suris Californias. Big Sur asub Vaikse ookeani ääres Carmeli lähedal. Seal elasid paljud kirjanikud ja kunstnikud. Big Suris alustas Miller tööd oma romaani "Sexus", mis on esimene osa tema triloogiast "Roosiline ristimine". See ilmus 1949. aastal ja räägib tema varasest elust New Yorgis ja kahest esimesest abielust. Triloogia teised kaks romaani olid 1953. aastal ilmunud Plexus ja 1959. aastal ilmunud Nexus. Need jätkavad tema teise abielu ja Pariisis veedetud aastate lugu. 1963. aastal kolis Miller Pacific Palisades'ile Los Angelese lähedal. Ta elas seal kogu oma ülejäänud elu.
Miller abiellus veel kolm korda. Aastal 1944 abiellus ta Janina Lepskaga. Ta oli filosoofiaüliõpilane ja temast 30 aastat noorem. Nad lahutasid 1952. aastal. 1953. aastal abiellus ta Eve McClure'iga. Ta oli kunstnik ja temast peaaegu 40 aastat noorem. Nad lahutasid 1962. aastal. Varsti pärast nende lahutust abiellus ta Jaapani meelelahutajaga Hoki Tokudaga. Ta mängis ööklubides klaverit. Nad ei elanud enam koos, kui Miller 1980. aastal 88-aastaselt suri. Milleril oli kolm last: Barbara oma esimesest abielust Beatrice Wickensiga ning Anthony ja Valentine oma kolmandast abielust Janina Lepskaga.
Otsige