Jürgen Habermas
Jürgen Habermas (sündinud 18. juunil 1929) on saksa filosoof ja sotsioloog ehk keegi, kes uurib erinevaid ühiskondi. Ta kasutab teooriatüüpi, mida nimetatakse kriitiliseks teooriaks, kus ta uurib, kuidas inimesed kasutavad võimu. Ta kasutab ka ameerika pragmatismi teooriat, mis uurib, kas miski on tõene või mitte, lähtudes tegude mõjust. Ta on tuntud oma avaliku sfääri teooriaga seotud tööde poolest. Ta uurib võimu demokraatias ja poliitikas. Ta uurib ka seda, kuidas inimesed arendavad ühiskonda keele ja kommunikatsiooni kaudu, ning püüab mõista, kuidas see ühiskond ja valitsus koos töötavad.
Biograafia
Habermas sündis Düsseldorfis, Nordrhein-Westfalenis, Saksamaal.
Habermas elas kuni gümnaasiumi lõpetamiseni Gummersbachis, Kölni linna lähedal. Jürgen kasvas üles protestantlikus religioosses perekonnas, sest tema vanaisa juhtis Gummersbachis seminari ehk usuteaduskonda. Jürgen Habermas õppis Göttingeni (1949/50), Zürichi (1950/51) ja Bonni (1951/54) ülikoolides. Ta kaitses 1954. aastal Bonnis doktorikraadi (PhD). teosega Das Absolute und die Geschichte. Von der Zwiespältigkeit in Schellings Denken (Absoluut ja ajalugu: vastuolust Schellingi mõtlemises).
Alates 1956. aastast õppis ta Frankfurdi Johann Wolfgang Goethe Ülikoolis Frankfurdis Maini ääres filosoofiat ja sotsioloogiat kriitiliste teoreetikute Max Horkheimeri ja Theodor Adorno juures. Sest Horkheimer oli palunud Habermasel teha oma doktoritöösse mõningaid muudatusi. Habermas ei tahtnud seda teha ja arvas, et Frankfurdi koolkond ei ole oma vaadetes moodsast kultuurist õige. Habermas lahkus Frankfurdi koolkonnast (mis on pigem mõttekool kui tellisest ja mördist tehtud koolkond).
Ta omandas habilitatsiooni ehk kõrgeima akadeemilise kraadi Marburgi ülikoolis politoloogia erialal marksist Wolfgang Abendrothi juhendamisel. Tema habilitatsioonitöö kandis pealkirja "Strukturwandel der Öffentlichkeit; Untersuchungen zu einer Kategorie der Bürgerlichen Gesellschaft" (avaldatud 1989. aastal inglise keeles pealkirjaga "The structural transformation of the public sphere: an inquiry into a category of bourgeois society"). 1961. aastal sai temast Marburgi eradotsent. Ta alustas tööd "erakorralise professorina" (professor ilma õppetoolita) filosoofia alal Heidelbergi ülikoolis. Hans-Georg Gadamer ja Karl Löwith hankisid talle selle töökoha. 1964. aastal naasis Habermas Frankfurti, et võtta üle Horkheimeri töö filosoofia ja sotsioloogia alal.
Ta asus 1971. aastal juhtima Max Plancki Instituuti Starnbergis (Müncheni lähedal) ja töötas seal kuni 1983. aastani, kaks aastat pärast tema peateose "Kommunikatiivse tegevuse teooria" avaldamist. Seejärel pöördus Habermas tagasi oma Frankfurdi õppetooli sotsiaaluuringute instituudi juhatajaks. Pärast pensionile jäämist Frankfurdist 1993. aastal kirjutas Habermas palju raamatuid ja artikleid. 1986. aastal sai ta Deutsche Forschungsgemeinschaft'i Gottfried Wilhelm Leibnizi auhinna, mis on Saksamaa teaduse kõrgeim autasu. Ta on Northwesterni ülikooli (Evanston, Illinois) "alaline külalisprofessor" ja New Yorgi New School'i "Theodor Heussi professor".
Habermas sai 2003. aastal Astuuria printsi auhinna sotsiaalteaduste valdkonnas. Habermas oli ka 2004. aasta Kyoto preemia laureaat kunsti ja filosoofia valdkonnas. Ta sõitis San Diegosse ja pidas 5. märtsil 2005 San Diego ülikooli Kyoto sümpoosioni raames kõne pealkirjaga "Religiooni avalik roll ilmalikus kontekstis", mis käsitles kiriku ja riigi lahusust. Ta sai 2005. aastal Holbergi rahvusvahelise mälestuspreemia (umbes 520 000 eurot).
