Pime eksperiment
Pimekatse või pimekatse on katse või eksperiment, mille puhul katsetaja ei tea, millist ravi katsealusele antakse. Selle eesmärk on vältida eelarvamusi, mida eksperimentaator muidu võiks tekitada. Kui nii katsetaja kui ka katsealune on pimendatud, on tegemist topeltpimeda katsega.
Oletame, et tarbijatel palutakse võrrelda erinevate tootemarkide maitseid. Ilmselt peaks toote identiteet olema varjatud - vastasel juhul kipuvad tarbijad eelistama neile tuttavat kaubamärki. Samamoodi ei tohiks ravimit katsetades nii patsiendid kui ka katsetaja teada, millist annust igal juhul manustatakse.
Pimekatse vastandiks on avatud katse. Terminid pime (omadussõna) või pimestada (transitiivne verb), kui neid kasutatakse selles tähenduses, on sõna-sõnalise idee - kellegi silmade sidumine - ülekantud laiendused.
Näited
Pimekatseid hakati kasutama ka väljaspool puhtalt teaduslikku keskkonda. 1817. aastal võrdles teadlastest ja muusikutest koosnev komitee Stradivariuse viiulit ja mereväeinsener François Chanot' valmistatud kitarri sarnase konstruktsiooniga viiulit. Tuntud viiuldaja mängis mõlemat pilli, samal ajal kui komisjon kuulas kõrvalruumis, et vältida eelarvamusi.
Üks esimesi esseid, milles propageeriti pimedat lähenemist eksperimentidele üldiselt, pärineb 19. sajandi teisel poolel Claude Bernardilt, kes soovitas jagada iga teaduslik eksperiment teoreetiku, kes eksperimendi välja mõtleb, ja naiivse (ja eelistatavalt harimatu) vaatleja vahel, kes registreerib tulemused, teadmata eelnevalt, millist teooriat või hüpoteesi testitakse. See ettepanek oli teravas vastuolus valgustusajastu valitseva suhtumisega, et teaduslik vaatlus saab olla objektiivselt kehtiv ainult siis, kui seda teeb hästi haritud ja teadlik teadlane.
Topeltpimedad meetodid said eriti tuntuks 20. sajandi keskel.
Näited
Pimekatseid hakati kasutama ka väljaspool puhtalt teaduslikku keskkonda. 1817. aastal võrdles teadlastest ja muusikutest koosnev komitee Stradivariuse viiulit ja mereväeinsener François Chanot' valmistatud kitarri sarnase konstruktsiooniga viiulit. Tuntud viiuldaja mängis mõlemat pilli, samal ajal kui komisjon kuulas kõrvalruumis, et vältida eelarvamusi.
Üks esimesi esseid, milles propageeriti pimedat lähenemist eksperimentidele üldiselt, pärineb 19. sajandi teisel poolel Claude Bernardilt, kes soovitas jagada iga teaduslik eksperiment teoreetiku, kes eksperimendi välja mõtleb, ja naiivse (ja eelistatavalt harimatu) vaatleja vahel, kes registreerib tulemused, teadmata eelnevalt, millist teooriat või hüpoteesi testitakse. See ettepanek oli teravas vastuolus valgustusajastu valitseva suhtumisega, et teaduslik vaatlus saab olla objektiivselt kehtiv ainult siis, kui seda teeb hästi haritud ja teadlik teadlane.
Topeltpimedad meetodid said eriti tuntuks 20. sajandi keskel.
Topeltpimedad uuringud
Topeltpime kirjeldab eriti ranget viisi eksperimendi läbiviimiseks. Sellega püütakse kõrvaldada subjektiivsed, teadvustamata eelarvamused, mida eksperimendi katsealused ja läbiviijad kannavad.
Topeltpimedas eksperimendis ei tea ei osalejad ega uurijad, millised osalejad kuuluvad kontrollgruppi ja millised katserühma. Katsealuste juhuslik määramine katse- ja kontrollgruppi on iga topeltpimeda uurimiskava võti. Teavet selle kohta, kes olid katsealused ja millisesse rühma nad kuulusid, säilitab kolmas isik kuni uuringu lõpuni.
Topeltpimedat meetodit võib rakendada mis tahes eksperimentaalses olukorras, kus on võimalus, et tulemusi mõjutab teadlik/teadlik eelarvamus teadlaste, osalejate või mõlema poolt.
Topeltpimedad uuringud
Topeltpime kirjeldab eriti ranget viisi eksperimendi läbiviimiseks. Sellega püütakse kõrvaldada subjektiivsed, teadvustamata eelarvamused, mida eksperimendi katsealused ja läbiviijad kannavad.
Topeltpimedas eksperimendis ei tea ei osalejad ega uurijad, millised osalejad kuuluvad kontrollgruppi ja millised katserühma. Katsealuste juhuslik määramine katse- ja kontrollgruppi on iga topeltpimeda uurimiskava võti. Teavet selle kohta, kes olid katsealused ja millisesse rühma nad kuulusid, säilitab kolmas isik kuni uuringu lõpuni.
Topeltpimedat meetodit võib rakendada mis tahes eksperimentaalses olukorras, kus on võimalus, et tulemusi mõjutab teadlik/teadlik eelarvamus teadlaste, osalejate või mõlema poolt.
Küsimused ja vastused
K: Mis on pime või pimendatud eksperiment?
V: Pime- või pimekatse on katse või eksperiment, mille puhul katsetaja ei tea, millist ravi katsealusele antakse.
K: Miks kasutatakse pimedat või pimendatud eksperimenti?
V: Pime- või pimekatse kasutatakse selleks, et vältida eelarvamusi, mida eksperimentaator muidu võiks tekitada.
K: Mis on topeltpime katse?
V: Topeltpime katse on katse, kus nii katsealune kui ka katsealune on pimendatud.
K: Millise katse puhul peaks toote identiteet olema varjatud?
V: Eksperimendis, kus tarbijatel palutakse võrrelda erinevate tootemarkide maitseid, tuleks toote identiteedid varjata.
K: Miks peaks toote identiteedid olema varjatud maitsete võrdlemise eksperimendis?
V: Toote identiteedid tuleks maitsevõrdluseksperimendis varjata, et vältida seda, et tarbijad eelistaksid neile tuttavat kaubamärki.
K: Millise katse puhul ei tohiks nii patsiendid kui ka katsealune teada, millist annust igal juhul manustatakse?
V: Ravimitestimise eksperimendis ei tohiks nii patsiendid kui ka katsetaja teada, millist annust igal juhul manustatakse.
K: Mis on pimekatse vastandiks?
V: Pimekatse vastandiks on avatud katse.
