Julia Gillard

Varajane elu

Gillard sündis 1961. aastal Barrys, Vale of Glamorganis, Walesis. Tal oli lapsena bronhopneumoonia ja tema vanemad arvasid, et soojemal maal oleks parem. Perekond tuli Austraaliasse 1966. aastal, asudes elama Adelaide'i. Austraalia kodanik sai ta 1974. aastal,

Gillardi isa oli psühhiaatriaõde ja tema ema töötas Päästearmee hooldekodus. Ta ja tema õde käisid Mitchami näidiskoolis ning Julia läks edasi Unley keskkooli. Ta õppis Adelaide'i ülikoolis, kuid katkestas 1982. aastal oma kursused ja kolis Melbourne'i, et töötada Austraalia Üliõpilaste Liidus. Ta lõpetas Melbourne'i ülikooli 1986. aastal bakalaureusekraadiga (Bachelor of Arts) ja bakalaureusekraadiga (Bachelor of Laws).

1987. aastal asus Gillard tööle advokaadibüroosse Slater & Gordon Werribee'is, Melbourne'is, töötades tööstusõiguse valdkonnas. Aastal 1990, 29-aastaselt, sai temast üks esimesi naispartnereid.

Poliitika

Adelaide'i ülikoolis liitus ta Labor Club'iga ja osales kampaanias, mille eesmärk oli võidelda riigi hariduskulude kärpimise vastu.

1983. aastal Melbourne'i kolinud Gillardist sai teine naine, kes juhtis Austraalia Üliõpilaste Liitu. Gillard oli ka sotsialistliku foorumi sekretär. Sotsialistlik foorum soovis lõpetada ANZUSi lepingu, muuta Leningrad Melbourne'i sõpruslinnaks ja tõsta rikaste inimeste makse.

Aastatel 1996-1998 oli Gillard Victoria opositsiooniliidri John Brumby kantseleiülem. Ta oli vastutav Victoria tööpartei uute eeskirjade koostamise eest, et suurendada parlamenti valitud naiste arvu. Ta osales ka EMILY's List'i, tööpartei naistele mõeldud valikulistele suunatud rahakogumis- ja toetusvõrgustiku loomisel.

Parlament

Gillard valiti 1998. aasta valimistel Lalori esindajatekoja liikmeks, asendades pensionile jäänud Barry Jonesi. Ta pidas oma esimese kõne parlamendis 11. novembril 1998. aastal.

Varjuminister rahvastiku ja sisserände küsimustes: 2001-03

Pärast 2001. aasta valimisi valiti Gillard varikabinetti, et teostada järelevalvet rahvastiku ja sisserände üle. Veebruaris 2003 sai ta ametisse lepitus- ja põlisrahvaste küsimused.

Pärast Tampa ja "Lapsed üle parda" afääri, mille tõttu Labor 2001. aasta valimiskaotuse sai, töötas Gillard välja Tööpartei uue sisserändepoliitika. ^[]

Varjuminister tervishoiu alal: 2003-06

Gillard edutati 2003. aasta juulis varitervishoiuministriks. Varsti pärast seda sai Tony Abbottist tervishoiuminister. Abbotti ja Gillardi vaheline võistlus äratas sageli meedia tähelepanu. Ta juhtis ka opositsiooni tegevust esindajatekojas.

Pärast leiboristide kaotust 2004. aasta oktoobris toimunud valimistel peeti Gillardit võimalikuks tulevaseks liidriks. Siiski jäi ta Tööpartei juhtkonna vahetustest välja.

Opositsiooni asejuht

1. detsembril 2006 alustasid Kevin Rudd ja Gillard koos ALP-i juhtpositsiooni vaidlustamist. Kui Rudd valiti 4. detsembril 2006 liidriks, valiti asejuhiks Jenny Macklin. Gillard valiti asejuhiks ilma vastuhääletuseta. Pärast liidri vahetust sai Gillardist tööhõive, töösuhete ja sotsiaalse kaasatuse variminister.

Julia Gillard oma esimesel pressikonverentsil Austraalia Tööpartei asejuhina, 4. detsember 2006, koos Kevin Ruddiga

Peaministri asetäitja: 2007-10

Tööpartei võitis 2007. aasta föderaalvalimised. Gillard vannutati 3. detsembril 2007 ametisse Austraalia esimese naissoost asepeaministrina.

Ta oli ka haridusminister, tööhõive- ja töösuhete minister ning sotsiaalse kaasatuse minister. Haridusministrina käis Gillard Washingtonis, kus ta sõlmis USA haridusministri Arne Duncaniga lepingu, et soodustada paremat poliitilist koostööd mõlema riigi haridusreformi valdkonnas.

11. detsembril 2007 sai temast esimene naine Austraalia ajaloos peaministri rollis, kui ta sai peaministri kohusetäitjaks, kui Kevin Rudd sõitis ÜRO kliimamuutuste konverentsile Balile. Valitsuse esimesel aastal oli ta 69 päeva peaministri kohusetäitja, kui Rudd oli välismaal.

Gillard on kõrgelt hinnatud väitleja ja teda on kirjeldatud kui "parimat parlamentaarset esinejat leiboristide poolel".

Haridus-, tööhõive- ja töösuhete minister

Gillard kõrvaldas Howardi valitsuse poolt kehtestatud WorkChoices'i töösuhteid käsitlevad seadused ja asendas need Fair Work Bill'iga. Sellega loodi ühtne töösuhete bürokraatia nimega Fair Work Australia.

2009. aastal juhtis Gillard valitsuse programmi "Building the Education Revolution", mille raames eraldati 16 miljardit Austraalia dollarit uute koolide klassiruumide, raamatukogude ja aulate ehitamiseks.

Peaminister 2010-13

2010. aasta jooksul langes Ruddi toetus arvamusküsitlustes. Tööpartei poliitikud ei olnud rahul sellega, kuidas ta erakonda juhtis. Meedias oli palju lugusid võimalusest, et teda hakatakse liidripositsioonil vaidlustama. 23. juunil 2010 toimusid mitmed kohtumised Gillardi ja Ruddi ning teiste leiboristlike parteijuhtide vahel. Rudd rääkis meediale ja ütles, et Gillard oli palunud tal tagasi astuda või korraldada uus hääletus partei juhtimiseks. See otsustaks, kes oleks Tööpartei juht ja seega Austraalia peaminister.

Alguses ütles Rudd, et ta esitab Gillardile kohtumisel väljakutse. Kuid mõned tunnid enne hääletust astus ta liidri kohalt tagasi, kui ta teadis, et tal ei ole Gillardi võitmiseks piisavalt toetust. Ta võitis valimised ilma vastuhääletuseta ja temast sai Austraalia 27. peaminister. Samal koosolekul valiti rahandusminister Wayne Swan ilma vastuhääletuseta Gillardi järglaseks Labor'i asejuhiks ja seega asepeaministriks. Gillard ütles, et "minu kavatsus on juhtida valitsust, mis keskendub iga päev kogu riigi töötavate perede vajaduste rahuldamisele". Ta ütles, et "ma jõudsin seisukohale, et hea valitsus on kaotamas oma teed".

2012. aasta veebruaris astus Rudd välisministri kohalt tagasi ja ütles, et esitab talle väljakutse Tööpartei juhi kohale. Gillard kutsus 27. veebruaril 2012 kokku erakonna koosoleku ja palus uut juhtkonna hääletust. Ta võitis juhtkonna, saades 71 häält, Rudd sai vaid 31 häält.

26. juunil 2013 kutsus Gillard juhtkonda välja. Kevin Rudd kuulutas end kandidaadiks. Rudd võitis Gillardi 57:45 häälega. Pärast tulemusi astusid mitmed ministrid tagasi oma ministrikohtadest, sealhulgas Wayne Swan, Peter Garrett, Greg Combet, Joe Ludwig, Craig Emerson ja Stephen Conroy. Kooskõlas tema ja Ruddi hääletusel antud lubadusega teatas Gillard, et ta ei kavatse uuesti kandideerida ja teatas, et ta lahkub poliitikast eelseisvatel föderaalvalimistel.

Poliitilised seisukohad

Gillard kuulub Tööpartei vasakpoolsesse fraktsiooni. Jacqueline Kenti 2009. aasta Gillardi biograafia analüüs näitab, et tema kuulumine fraktsiooni on "pigem organisatsiooniline kui ideoloogiline".

Erinevalt oma eelkäijast on Gillard rahvastikupoliitikas "suure Austraalia" vastu. Ta rõhutab vajadust jätkusuutlikkuse järele, öeldes, et "Austraalia ei peaks kiirustama suure rahvaarvu suunas".

Gillard on reproduktiivsete õiguste osas valikuvõimaluste pooldaja. Ta ei toeta homoabielusid.

Isiklik elu ja vaated

Gillardi partner alates 2006. aastast on Tim Mathieson. Tal olid varasemad suhted ametiühinguametnike Michael O'Connori ja Bruce Wilsoniga ning kaasparlamendiliikme Craig Emersoniga. Ta ei ole kunagi abiellunud ja tal ei ole olnud lapsi.

Kui Gillardilt küsiti 2010. aastal ABC saates Jon Faine'ile: "Kas te usute Jumalasse?", vastas ta: "Ei, ma ei usu, Jon, ma ei ole religioosne inimene ... Ma muidugi austan väga usulisi tõekspidamisi, kuid need ei ole minu tõekspidamised". Vastvalitud peaministrid peavad andma ametivande või andma ametivande Piiblile. Gillard valis kinnituse.

Ta elab Melbourne'i edelas asuvas Altona eeslinnas ja on Western Bulldogs Australian Rules Football'i klubi avalik toetaja.