Maclyn McCarty (9. juuni 1911 – 2. jaanuar 2005) oli Ameerika Ühendriikide geneetik. Ta on kõige paremini tuntud selle tõestamise poolest, et geenide keemiline alus on DNA, mitte valk. See avastus tuli osana klassikalisest töödest, mis muutsid arusaama pärilikkusest ja andsid aluse tänapäevasele molekulaarbioloogiale.
Uurimistöö ja Avery–MacLeod–McCarty eksperiment
McCarty pühendas oma elu nakkushaiguste organismide uurimisele. Tema ja kolleegide tööd keskendusid eelkõige pneumokokkidele ehk bakteritele, mis põhjustavad näiteks kopsupõletikku. Avery-MacLeod-McCarty eksperimendi uurimisrühm, kus McCarty oli noorim ja kauem elanud liige, demonstreeris 1944. aastal, et bakterite omaduste muutust (nn transformatsiooni), mille kohta oli varem kirjutanud Frederick Griffith (1928), põhjustab puhas DNA.
Eksperimendi põhiline lähenemine oli järgmine:
- pneumokokkide kapsliga (virulentsete) ja kapslita (mittevirulentsete) tüvede kasutamine;
- virulentse tüve materjali puhastamine ja keemiline analüüs — näidati, et selles fraktsioonis on rohkesti fosforit ja vähe valgulist materjali;
- erinevate ensüümsete ja keemiliste töötlemiste abil kontrolliti, milline molekul säilitab transfomatsiooni võime: proteaaside (valgumurdjate) ja RNaaside (RNA lõhkujate) lisamine ei vähendanud transformeerivat aktiivsust, kuid DNaas (DNA lõhkuja) hävitas selle.
Need tulemused olid selgeks tõendiks, et pärilikkust kandvaks aineks on DNA, mitte varem eelistatud kandidaadid — valgud. Kuigi algselt suhtuti selle järeldusse mõningase skepsisega, kinnitasid järgnevad tööd DNA rolli ja viisid edasi arusaamist geneetilisest materjalist.
Tähtsus ja mõju
McCarty ja tema kolleegide avastus oli pöördepunktiks bioloogias: see muutis teoreetilise fookuse genetikast molekulaarseteks mehhanismideks ja andis impulsi DNA struktuuri uurimisele, mis omakorda aitas kaasa Watsoni ja Cricki tööle. Avastus on sageli nimetatud molekulaarbioloogia alguseks — see tõestas, et pärilikkus on keemiliselt määratletav ja uuritav protsess.
Karjäär ja tunnustused
McCarty veetis suure osa oma teadustööst Rockefelleri instituudis (hilisem Rockefeller University) ning avaldas mitu olulist teadusartiklit ja ülevaadet. Tema panust uurimispraktikasse, eriti bakterite ja nakkushaiguste biokeemia valdkonnas, tunnustati mitmete auhindade ja liikmelisustega eri teadusorganisatsioonides. Tema töö pälvis tähelepanu ka laiemalt — tema panus pärilikkuse mõistmisesse tunnistati muuhulgas 1990. aastal Wolfi meditsiinipreemiaga.
Isiklik elu ja pärand
McCarty suri 2. jaanuaril 2005 südamepuudulikkuse tagajärjel, olles 93-aastane. Tema uurimistöö ja artiklid on säilitanud olulise koha geneetika ja molekulaarbioloogia ajaloos. Tänapäeval meenutatakse teda eelkõige kui teadlast, kelle täpsed ja hoolikad eksperimendid aitasid luua aluse meie arusaamale DNA-st kui elu keemilisest kandjast.