Melvin Schwartz — Nobeli-preemia võitja, neutriinide ja müonide avastaja
Melvin Schwartz — Nobeli-preemia võitja, kes avastas müoni neutriino ja tõestas leptonite dublettstruktuuri; lugu teaduse murrangust ja pärandist.
Melvin Schwartz (2. november 1932 - 28. august 2006) oli juudi päritolu USA füüsik.
Ta jagas 1988. aasta Nobeli füüsikapreemiat koos Leon M. Ledermani ja Jack Steinbergeriga neutriinokiirguse meetodi arendamise ja leptonite dublettstruktuuri tõestamise eest müoni neutriino avastamisega.
Schwartz suri 28. augustil 2006 Twin Fallsis, Idahos Parkinsoni tõve ja C-hepatiidi tagajärjel 73-aastaselt.
Teadustöö ja avastus
Schwartzi ja tema kolleegide oluline töö toimus 1960. aastate alguses; nad arendasid ja kasutasid uut meetodit neutriinikiirguse loomiseks ja uurimiseks. Meetod põhines suure energia protonite kasutamisel, mis lõhestasid sihti ja tekitasid pioonide raja; need pioonid lagunesid omakorda müonideks ja neutriinodeks. Tugev materjalne varjestus kõrvaldads esialgsed laengukandjad (näiteks müonid), jättes läbi vaid neutriinod, mida seejärel oli võimalik tuvastada ja analüüsida.
Selle katse tulemuseks oli 1962. aastal tõsiasi, et neutriinod, mis tekivad müonidega seoses, käituvad teisiti kui need neutriinod, mis on seotud elektronidega — see tähendas, et eksisteerivad eri tüüpi (maitse) neutriinod, mis kinnitas leptonite perede (dublettide) olemasolu. See avastus oli põhimõtteline samm osakestefüüsika standardmudeli arendamisel ja mõjutas tugevalt edasisi uurimusi neutriino omaduste, sealhulgas neutriinovõnkumiste (oscillatsioonide) valdkonnas.
Karjäär ja pärand
Schwartz töötas peamiselt eksperimentaalse osakestefüüsika vallas ning andis olulise panuse kiirgusallikate ja detektortehnika arendamisse. Tema meetodid ja eksperimentaalsed lähenemised on mõjutanud mitme põlvkonna eksperimendi ettevalmistust ja disaini. Kuigi Nobeli-preemia anti konkreetse avastuse eest 1988. aastal, kestis selle töö mõju kogu järgnenud teadustöö ja tehnoloogia arengus.
Isiklik ja mälestus
Schwartzi töö ja avastused on jätnud püsiva jälje osakestefüüsikale. Tema panust tunnustatakse nii teadusartiklites, akadeemilises õpetuses kui ka populaarteaduslikes ülevaadetes. Ta jäeti mälestuseks kui täpne ja leidlik eksperimentaalfüüsik, kelle meetodid aitasid selgitada aine elementaarseid omadusi ja osakestevahelisi seoseid.
Raamatud
- Samios, N. P., Plano, R., Prodell, A., Schwartz, M. ja J. Steinberger. "The Parity of the Neutral Pion and the Decay pi{sup 0} Yields 2e{sup +} + 2e{sup -}", Nevis Cyclotron Laboratory, Columbia University, United States Department of Energy (through predecessor agency the Atomic Energy Commission), Office of Naval Research, (jaanuar 1962).
- Lee, T. D., Robinson, H., Schwartz, M. ja R. Cool. "Intensity of Upward Muon Flux Due to Cosmic-Ray Neutrinos Produced in the Atmosphere", Nevis Cyclotron Laboratory, Columbia University, United States Department of Energy (läbi eelkäijaasutuse Atomic Energy Commission), (juuni 1963).
Otsige