Mel Blanc — Ameerika legendaarne häälnäitleja ja 'tuhande häälega mees'

Mel Blanc — Ameerika legendaarne häälnäitleja, „tuhande häälega mees“. Avastage tema elu, karjäär ja ikoonilised rollid Looney Tunes’is ning Hanna-Barbera multifilmides.

Melvin Jerome "Mel" Blanc (30. mai 1908 – 10. juuli 1989) oli Ameerika Ühendriikide kuulsaimaid häälkunstnikke, raadiohääl ja koomik. Teda kutsuti sageli „tuhande häälega mehena” ning ta on kõige paremini tuntud oma rollide poolest Looney Tunes'i ja Hanna-Barbera multifilmides, kus tema hääl andis elu paljudele armastatud tegelastele.

Karjäär ja peamised rollid

Blanc alustas avalikult esinemist raadiost ja vaiksest komöödiast 1920. ja 1930. aastatel ning leidis kiiresti tee animatsiooni- ja filmistuudiotesse. Ta töötas peamiselt Warner Bros. animaatoritega ning tegi koostööd selliste režissööridega nagu Tex Avery ja Friz Freleng. Tema eriline anne oli luua selged, meeldejäävad karakterihääled, mis kandsid edasi erinevaid iseloomujooni, dialekte ja hääletoonide kõikumisi.

Mel Blanci hääl jäi ajalukku eelkõige selliste tegelaste kaudu nagu:

• Bugs Bunny
• Daffy Duck
• Porky Pig (kuulus stuterdus)
• Tweety ja Sylvester
• Yosemite Sam, Foghorn Leghorn
• Marvin the Martian, Pepe Le Pew, Speedy Gonzales
• Tasmanian Devil (Taz)
• ning Hanna-Barbera sarjadest näiteks Barney Rubble (The Flintstones)

Stiil ja tehnikad

Blanc kasutas hääletoonide muutmist, erinevaid aksente, tempot ja sonoriteeti, et luua iga tegelasele iseloomulik kõla. Tema töö viis häälte kasutamise animatsioonis täiesti uuele tasemele: tema improvisatsioon, koomiline timing ja võime muuta häält hetkega muutsid karakterid elavaks ja kordumatuks. Samuti andis ta oma hääle paljudele reklaamides ja raadiosaadetes kasutatud figuuridele.

Isiklik elu, õnnetus ja pärandus

Blanc sündis 30. mail 1908. aastal San Franciscos, Californias ning õppis San Franciscos asuvas Lincolni keskkoolis. Ta oli abielus Estelle Rosenbaumiga alates 1933. aastast kuni oma surmani 1989. aastal. Paaril oli poeg, Noel Blanc, kes järgnes osaliselt isa jälgedes ja on samuti töötanud häältega.

1961. aastal jäi Blanc tõsisesse autoõnnetusse ja viibis seejärel ajutises koomas; ta suutis pärast pikka taastumist tööle naasta. Hoolimata terviseprobleemidest jätkas ta aktiivselt häälte loomist ligi kogu elu ja tema mõju häälteatri valdkonnale oli suur.

Mel Blanc suri 10. juulil 1989. aastal 81-aastaselt südamehaigusesse. Tema pärand elab edasi läbi lõputu hulga korduvate näidendite, multifilmide ja uute häältegijate inspiratsioonina—mitmed tänapäeva häälkunstnikud nimetavad Blanci oma peamiseks eeskujuks.

Tunnustus ja mõju

Mel Blanci peetakse häälte loomise kunstivormi üheks sillutajaks. Tema töö muutis seda, kuidas publikumälestus seostub animatsiooniga: paljude tegelaste isikupära ja huumor toetuvad eelkõige just nendele originaalsetele häälele. Pärast tema surma on tema loodud tegelasi ja hääli edasi kandnud ning kohandanud mitmed häälkunstnikud, samal ajal kui Blanci nime ja saavutusi meenutatakse dokumentaalides, biograafiates ja animatsiooni ajaloo ülevaadetes.

Otsing