Ryszard Kaczorowski (sündinud 26. novembril 1919 Białystokis – hukkunud 10. aprillil 2010 Smolenskis, Katõni metsa lähedal) oli Poola poliitik ja riigitegelane ning viimase Poola eksiilvalitsuse president. Tema elu kulges läbi Teise maailmasõja traagika, pikaaegse eksiiliaja Suurbritannias ning lõpuks riikliku rolli loomuliku lõpetamise Poola demokraatia taastumisel.
Varajane elu ja noorus
Kaczorowski kasvas üles Białystokis ja oli juba noorena aktiivne emigrantide ning ühiskondlikes liikumistes, eelkõige Poola skaudiliikumises. Skaudina tegutsemine kujundas tema ideid kodumaakärguse, organiseerimise ja kodanikuaktiivsuse kohta.
Teine maailmasõda ja tagakiusamine
Sõja alguses 1939. aastal osales ta aktiivselt vastupanu- ja organiseerimistegevuses. Pärast Nõukogude Liidu sissetungi arreteeriti ta, mõisteti algselt surma, mis hiljem muudeti kümneks aastaks sunnitööks. 1941. aasta poliitilise olukorra muutudes vabastati ta Nõukogude amnestia raames ning ta liitus general Władysław Andersi moodustatud vägede ja pagulasrinde ridadega. Kaczorowski teenis Andersi armees ja osales lahingutes, sealhulgas kuulsas Monte Cassino lahingus.
Eksiiliaeg Suurbritannias
Pärast sõda otsustas ta, nagu palju teisi Poola sõjaveterane ja poliitilisi tegelasi, mitte naasta kommunistide kontrolli all olevale kodumaale ja jäi elama Ühendkuningriiki. Ta töötas aastakümneid Majandusalast ja ühiskondlikku tööd tehes jäi tugevalt kaasatud emigrantide ühiskondlikesse organisatsioonidesse. Kaczorowski oli tuntud kui eksiil-Poola skaudiorganisatsiooni juht ning aitas säilitada eksiilkogukonna kultuurilist ja poliitilist identiteeti. Hoolimata pikaaegsest elamisest Londonis, väidetakse, et ta ei saanud kunagi Briti kodakondsust.
Teened eksiilvalitsuses ja presidendiamet
Eksiilvalitsuse ridades täitis Kaczorowski mitmeid ametikohti, kaasa arvatud vastutusi siseministri tasandil. 19. juulil 1989 astus ta ametisse kui eksiilvalitsuse president pärast Kazimierz Sabbati ootamatut surma. Tema presidendiaeg oli peamiselt sümboolse tähendusega: ta hoidis elus eksiilvalitsuse ajalugu ja õigusjärjepidevuse ideed, kuid samal ajal toetas Poolas toimunud demokraatlikke muutusi.
Pärast Lech Wałęsa valimist Poola presidendiks 1990. aastal tegi Kaczorowski sümboolse ja ajaloolise sammu: ta andis üle sõjaeelse Poola presidendimärgid. Sellega lõpetas pagulasvalitsus oma ametliku tegevuse ja tunnustas uut Poola Kolmandat Vabariiki – see oli oluline märk eksiili ja kodumaal valitseva demokraatia taasühinemisest.
Tagakiusmine, poliitiline aktiivsus ja kontaktid Poolaga
Kuigi ta pärast ametiaja lõppu enam aktiivselt parteipoliitikas ei tegutsenud, jäi Kaczorowski avalikult nähtavaks ja tegusaks. Ta külastas sageli Londonis elades kodumaad, osales mälestusüritustel, veteransündmustel ja kohtumistel uue põlvkonna poliitikute ning ühiskondlike rühmadega. Tema tegevus aitas tugevdada sidemeid eksiili ja kodumaal elavate poolakate vahel.
Smolenski õnnetus 2010 ja pärand
10. aprillil 2010 hukkus Kaczorowski koos Poola presidendi Lech Kaczyńskiga ning paljude teiste kõrgete riigiametnike ja delegatsiooniliikmetega Venemaal toimunud lennuõnnetuses, kui delegatsioon sõitis Katõni mälestusüritusele. Juhtum raputas tugevalt Poolat ja tekitas ulatuslikku leinameeleolu nii riigis kui ka välismaal.
Pärast õnnetust toimetati tema säilmed Poola, kus toimusid riiklikud mälestustseremooniad ja riiklikud auavaldusega matused. Kaczorowski mälestatakse kui viimast eksiilvalitsuse presidenti, demokraatia taastumise toetajat ja pühendunud ühiskonnategelast. Tema elulugu sümboliseerib suurt osa 20. sajandi Poola traagilist ja keerukat ajalugu – alates sõjapõgenemisest ja eksiilist kuni rahvusliku ühinemise ja demokraatia taastamiseni.
