Thomas Hobbes (1588–1679) – inglise poliitiline filosoof ja "Leviathani" autor

Thomas Hobbes (1588–1679) — inglise poliitiline filosoof ja "Leviathani" autor; sügav ülevaade sotsiaalleppest, suveräänsusest ja tema mõjust kaasaegsele poliitikateooriale.

Thomas Hobbes (5. aprill 1588 – 4. detsember 1679) oli inglise filosoof, kes on eelkõige tuntud oma poliitilise filosoofia ja raamatu "Leviathan" (1651) poolest. Hobbes oli oluline mõtleja sotsiaalse lepingu ja riigiõpetuse ajaloos ning tema töö mõjutas oluliselt hilisemat poliitilist teooriat.

Elu ja töö

Hobbes sündis 1588. aastal ja õppis Oxfordi ülikoolis (Magdalen Hall). Hiljem töötas ta õpetajana ja saadikuna aristokraatias, eriti Cavendish'ite peres, kelle juures tal oli võimalus reisida ja suhelda paljude tollaste intellektuaalidega. Tema varasemad tööd ilmusid tihti ladina keeles; hiljem kirjutas ta ka inglise keeles, et jõuda laiemate lugejateni. Hobbes elas läbi Inglismaa kodusõja ja selle järgsed poliitilised murrangud, mis mõjutasid tugevalt tema vaateid võimule ja korra vajadusele.

Poliitiline filosoofia ja Leviathan

Hobbes kirjutas peamiselt valitsemisest ja õigusest - ta oli poliitiline filosoof ning tema peamine eesmärk oli põhjendada tugeva ja keskse võimu vajalikkust rahu ja korra tagamiseks. Tema kuulus teos Leviathan kannab pikka täispealkirja ("Leviathan, or The Matter, Forme and Power of a Common-wealth Ecclesiasticall and Civil") ning selgitab, miks inimühiskond vajab suverääni ehk ühiskondlikku lepingupartnerit, kellel on ulatuslik võim.

Inimloomus ja riigi vajadus

Hobbes alustas oma argumenti inimloomuse uurimisest. Ta kirjeldas inimesi kui loomult isekaid ja eelistamas enda huve ning märkis, et paljud konfliktid tekivad ressursside nappuse ja ebakindluse tõttu. Hobbes väitis ka, et loomulikult on inimesed võrdsed — mitte tingimata võimekuselt, vaid selles mõttes, et kõigil on potentsiaal üksteist kahjustada. Ta kujutas ette, kuidas näeks maailm välja ilma valitsuseta: selline olek oleks „sõjaseisukord“, kus puudub püsivus, usaldus ja materiaalne kindlus. Tema kuulus kirjeldus sellest seisundist on, et elu oleks „üksildane, vaene, vastik, jõhker ja lühike“.

Selle vältimiseks soovis Hobbes, et inimesed loobuksid osast oma looduslikest õigustest ja sõlmiksid omavahelise lepingu, mille tulemusel loodaks suveräänne võim — üksikisik või kogukond — kes tagab julgeoleku ja korra. Selline suveräänne võim kogub endale seadusandliku ja jõu kasutamise monopoli, et vältida tagasi langemist «sõjaseisukorda».

Suveräänsus ja võimu ulatus

Hobbes rõhutas, et suverään peab allutama endale tsiviil-, sõja-, kohtu- ja kirikuvõimu; tema käsitluses puudub klassikaline "võimude lahususe" doktriin. Suveräänil on Hobbesi järgi õigus kehtestada seadusi ja võtta tarvitusele jõumeetmed, et tagada ühiskonna stabiilsus. Kui inimesed on korra huvides juba leppinud suverääniga, peab igaüks tema käske täitma — ka need, kes algselt ei nõustunud. Hobbes pidas sellist allumist igapäevase turvalisuse eelistamiseks võrreldes anarkiaohtlikuga.

Hobbes ei väitnud tingimata, et suverään peaks tegutsema meeletult ega ilma piirideta: tema keskne mure oli vältida sõjaseisundit. Samas jäi tema teooria paljudele vastuvõetamatu, sest see õigustas tugevat keskset võimu ja vähendas üksikisiku poliitilist vastutust ning võimalust vastuhakuks.

Meetod ja filosoofilised alused

Hobbes tahtis, et tema argumentid oleksid loogilised ja selge järjekorraga — ta püüdis oma arutlusi üles ehitada sarnaselt matemaatikale, kus üks eeldus viib järgnevale järeldusele. Filosoofiliselt kaldus ta materialismi ja mehhanistliku selgituse poole: ta pidas inimkäitumist ning ühiskondlikke suhteid looduslike põhjuslike seadustega seletatavaks nähtuseks, mitte jumalike või metafüüsiliste seletustega katmiseks. See lähenemine erines tollasest religioossest ja skolastilisest mõtlemisest ning tekitas palju vaidlusi.

Kriitika ja pärand

Hobbesi seisukohad kohtasid nii kiitust kui tugevat kriitikat. Mõned nägid temas autoritaarsete ja allutatavate ideede edendajat; teised kritiseerisid tema inimloomuse negatiivset ja pessimistlikku ettekujutust. Mõned vastustajad pidasid tema ideed „mässuks“, kuna tema võrdsuse rõhutamine ja tugev suverään tundus vastuoluline traditsiooniliste hierarhiatega. Filosoofid nagu John Locke ja hilisemad valgustusmõtlejad pakkusid alternatiive, rõhutades piiratud valitsemist, üksikisiku õigusi ning võimude lahusust (separatsiooni).

Vaatamata sellele on Hobbesi mõju tänapäeva poliitikateooriale suur: tema tööd on aluseks sotsiaalse lepingu traditsioonile ja uurimustele riigi loomuse, korra ning õiguse ja vabaduse vaheliste suhete kohta. Kaasaegsed poliitikateoreetikud ja filosoofid jätkavad Hobbesi tekstide tõlgendamist ja kriitikat ning kasutavad tema ideid alusena nii kriitilistes kui konstruktiivsetes diskussioonides.

Peamised ideed lühidalt:

• Inimloomus: isekas ja enese säilitamist taotlev;
• Seisund ilma valitsuseta: „sõjaseisukord“ — elu oleks ohtlik ja ebakindel;
• Sotsiaalne leping: inimesed loovad suverääni, et tagada turvalisus;
• Suveräänsus: keskne ja ühtne võim, mis ühendab seadusandliku, täite- ja kohtuvõimu ning usuasutuste üle järelevalvet;
• Metoodika: loogiline, deduktiivne lähenemine, võrreldav matemaatilise järjekorraga.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Kes oli Thomas Hobbes?

K: Millal ta sündis ja millal ta suri?

K: Milline on tema kõige kuulsam raamat?

K: Kus elas Thomas Hobbes?

K: Mis tüüpi filosoof oli Thomas Hobbes?

Otsing