Walter Rudolf Hess – Šveitsi füsioloog ja 1949 Nobeli preemia laureaat
Walter Rudolf Hess (17. märts 1881 - 12. august 1973) oli Šveitsi füsioloog. Ta sai 1949. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia "siseorganite juhtimisega seotud ajupiirkondade leidmise eest". Preemia jagati koos Egas Moniziga. Hess sündis 17. märtsil 1881 Frauenfeldis Šveitsis ja suri 12. augustil 1973 Locarnos Šveitsis.
Uurimismeetodid ja peamised leiud
Hess kasutas oma töödes peamiselt väikeste elektriliste stimulatsioonide meetodit, mille abil ta stimuleeris kasside hüpotalamust. Ta implanteeris või asetas elektroodid eri hüpotalamuse piirkondadesse ja jälgis loomade käitumust ning autonoomseid reaktsioone. Sõltuvalt stiimulite asukohast ja tugevusest muutusid reaktsioonid kergest erutusest kuni apaatiani.
Olulised avastused kokkuvõtlikult:
- Hess eristas eesmise (lateraalse) ja tagumise (ventromediaalse) hüpotalamuse piirkondi, mille stimuleerimine tekitas oluliselt erinevat käitumist ja füsioloogilisi vastuseid.
- Eesmise/lateraalse osa stimuleerimisel täheldas ta vererõhu langust, hingamise aeglustumist ning käitumuslikke vajadusi nagu toidu, vee, pissimise ja kakkimise vajadus.
- Tagumise osa stimuleerimine tõi kaasa tugeva erutuse, võitluse- või põgenemiskäitumise ning kaitsekäitumise, sageli koos vererõhu tõusu ja hingamise kiirenemisega.
- Hess suutis ka loomadel une esile kutsuda, mis oli tol ajal vastuoluline väide, kuid hilisemad uuringud kinnitasid hüpotalamuse rolli une reguleerimises.
Tähtsus neurobioloogias
Hessi töö oli oluline samm selles, kuidas teadlased mõistsid aju keskset kontrolli siseorganite ja autonoomse närvisüsteemi üle. Tema elektrostimulatsiooniga loodud "kaardi" abil sai selgemaks, et hüpotalamus ei ole ühtne struktuur, vaid koosneb funktsionaalselt eriülesannetega aladest, mis reguleerivad nii vegetatiivseid (vererõhk, hingamine) kui ka käitumuslikke (toitumine, janu, agressioon, uni) protsesse.
Lisaks aitasid tema uuringud kaasa arusaamale neurosekretsioonist — sellest, kuidas neuronid mõjutavad hormoonide vabanemist ning seeläbi siseorganite tööd. Tema tulemused sillutasid teed edasistele uurimustele neuroendokriinse integratsiooni ja käitumuslike juhtimismehhanismide kohta.
Kriitika ja järgnev teadustöö
Hessi tulemused tekitasid algselt vaidlusi, kuna elektrostimulatsioonide tõlgendamine nõuab ettevaatlikkust: stimuleeritud reaktsioonid sõltuvad stiimuli asukohast, tugevusest ja loomade seisundist. Paljud tema järeldused on siiski hiljem duplitseeritud ja täpsustatud kaasaegsete meetoditega (nt mikroelektrodid, neuronite markeerimine ja farmakoloogilised uuringud).
Samuti muutus neuroteadus tehniliselt ning nüüd kasutatakse mitmesuguseid täpsemaid meetodeid, kuid Hessi kaart ja temaatika hüpotalamuse funktsioonide jaotusena jäid oluliseks aluseks, millest edasised uurijad lähtusid.
Pärand
- Hess on tuntud kui üks esimesi, kes näitas selget seost täpsete ajupiirkondade stimuleerimise ja konkreetsete vegetatiivsete ning käitumuslike reaktsioonide vahel.
- Tema töö aitas tugevdada ideed, et aju keskused juhivad siseelundite tööd ja kujundavad instinktiivseid vajadusi ja emotsionaalseid reaktsioone.
- Nobeli preemiaga tunnustati tema panust aju funktsionaalse organiseerimise mõistmisse, mis mõjutas nii füsioloogia- kui ka psühhiaatriavaldkonda.
Kokkuvõttes oli Walter Rudolf Hessi töö hüpotalamuse stimuleerimisega mõjukas ja kaugeleulatuv: ta aitas kaardistada ajupiirkondade funktsioone, selgitada autonoomsete ja käitumuslike protsesside seoseid ning avada uusi uurimissuundi neurobioloogias ja neuroendokriinikas.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Walter Rudolf Hess?
V: Walter Rudolf Hess oli Šveitsi füsioloog, kes sai 1949. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna oma töö eest siseorganite kontrollimisega seotud ajupiirkondade leidmisel.
K: Millal ja kus ta sündis ja millal ta suri?
V: Ta sündis 17. märtsil 1881 Frauenfeldis Šveitsis ja suri 12. augustil 1973 Locarnos Šveitsis.
K: Milliseid katseid tegi Hess?
V: Hess viis läbi katseid, mille käigus stimuleeris kasside hüpotalamust väikeste elektrivooludega, et esile kutsuda erinevaid käitumisviise, mis sõltuvalt stimulatsiooni asukohast ulatuvad erutusest kuni apaatiani.
K: Milliseid reaktsioone kutsus esile hüpotalamuse eesmise osa stimuleerimine?
V: Eesmise osa stimuleerimine võis esile kutsuda vererõhu languse, hingamise aeglustumise ja sellised reaktsioonid nagu toidu, vee, pissimise ja kakkumise vajadus.
K: Milliseid reaktsioone kutsus esile hüpotalamuse tagumise osa stimuleerimine?
V: Tagumise osa stimuleerimine põhjustas äärmuslikku erutust ja kaitsekäitumist.
K: Kuidas aitas Hessi töö kaasa teadlaste arusaamadele?
V: Tema töö oli oluline samm teadlaste arusaamises neurosekretsioonist.
