D. B. Cooper (tuntud ka kui Dan Cooper) on varjunimi mehele, kes röövis 24. novembril 1971. aastal lennuki. Toona ei olnud lennukis reisijate turvakontrolle (põhjalikke turvakontrolle enne lennukisse minekut hakkas tavaks saama alles 1970. aastate lõpus). Cooper väitis, et tal on pomm, ja sundis meeskonda maksmisele üle andma 200 000 dollarit ning neli langevarju. Pärast makse saamist laskis ta lennuki tagumise Boeing 727 trepi avada ja hüppas õhku lennuki liikudes Vaikse ookeani loodeosa kohal — tõenäoline hüppeala oli Woodland (Washington). Pärast hüpet ei jõudnud politsei ega reisijad teda enam näha ega kinni pidada.
Juhtumi eripärad ja tõendid
Cooperi juhtum on kuulus oma väheste materiaalseid tõendite ja paljude oletuste poolest. Aastate jooksul on uurijad leidnud vaid mõningaid vajalikke vihjeid:
- 1978. aasta lõpus leiti paari minuti kaugusel Cooperi kavandatud langemistsoonist plakat, mis kirjeldas helmestega tüüpi käiku 727 tagauste all. Arvatakse, et see pärineb kaaperdatud lennuki tagumisest trepist, mida Cooper kasutas.
- 1980. aasta veebruaris leidis kaheksa-aastane Brian Ingram Columbia jõe kaldalt $5 880, mis oli 20-dollariliste rahatähtedena ja vastasid osaliselt Cooperile antud lunaraha sarjanumbritele — see leid on üks väheseid kinnitusi, et raha jõudis maale.
- Kaaperduse ajal jäeti lennukisse ühemeetrine lips, mis oli hiljem uuringute all ja tänu sellele suudeti saada osaline DNA-profiil. 2007. aasta oktoobris teatas FBI, et lipsust õnnestus tuletada osaline DNA-profiil, mis on aidanud piiritleda ja välistada mõningaid kahtlusaluseid; aga suurem osa sellele viitavast materjalist oli aastate jooksul kadunud.
Uurimine, teooriad ja FBI tegevus
Uurimise käigus on esitatud sadu kahtlusaluseid ja hulgaliselt teooriaid — nii, kuidas ja kuhu Cooper maandus või kas ta üldse üle elas. Paljud versioonid on omavahel vastuolus ning puuduvad lõplikud kinnitused. FBI usub, et ta ei elanud hüpet üle. Mõned uurijad on siiski pakkunud välja võimalust, et ta võis ellu jääda ja oma identiteeti vahetada, kuid selle kohta puudub veenev tõendusmaterjal.
2007. aasta lõpus FBI otsustas juhtumi taasavada (cold case) ja avalikustada avalikkusele varem nägemata kompositsioonijooniseid, tunnistajate kirjeldusi ja fakte, lootes, et keegi suudab anda uue tõrjutamatu vihje. Avalikustamise eesmärk oli suunata tähelepanu ja kutsuda inimesi üles uusi andmeid jagama. FBI kinnitas avalduses, et nende peamine seisukoht ei ole muutunud — nad ei usu, et Cooper hüppest ellu jäi — kuid nad soovisid teada tema identiteeti.
2008. aasta kevadel tehti lühiajaline tähelepanuväärne leiu-vihje: Washingtoni Amboy lähedal leiti rebenenud langevari, mis algselt viitas võimalusele, et see võib olla Cooperi oma. Kuid 1. aprillil 2008 teatas FBI, et see langevari ei kuulunud D. B. Cooperile. Nelja langevarru pakkimise eest vastutav mees kinnitas, et hiljuti leitud langevari oli siidist ja pärines 1940. aastatest, samas kui Cooperi langevari oleks pidanud olema nailonist — äsja leitud langevari oli siidist.
Juriidiline pool ja avalik huvi
Tänapäevased kriminaalõiguse reeglid ja aegumistähtajad varieeruvad, kuid selle juhtumi puhul astus Portlandi vandekogu 1976. aastal samme, esitades D. B. Cooperile süüdistuse kuritegudes — see oli osa riiklikest püüdlustest tagada, et juhtum ei jääks ilma juriidilise järgmiseta.
Cooperi lugu on jäänud rahva huviks. Igal aastal alates 1999. aastast peetakse Washingtoni osariigis Arielis Cooperi hüppe aastapäeval väikest mälestusüritust ja kogunemisi, kus mõtiskletakse juhtumi üle ja jagatakse uusi uurimisi puudutavaid mõtteid.
Kokkuvõte ja tähendus
D. B. Cooperi juhtum on üks Ameerika kuriteoajaloo kuulsamaid ja kõige intrigeerivamaid juhtumeid: lihtne, hästi planeeritud kaaperdus, piiratud materiaalsed tõendid, mõistatuslik põgenemine ja aastakümneid kestnud spekulatsioonid. Kuigi leidub mõned usaldusväärsed vihjed — rahaleid Columbia jõe kaldal, lipsu DNA-analüüs ja 727 tagumise trepi seos — puudub lõplik tõend selle kohta, kes Cooper tegelikult oli ja kas ta ellu jäi.
Juhtum on andnud inspiratsiooni raamatutele, dokumentaalidele ja ulatuslikele erapooletutele uurimustele nii ametlikel kui ka amatöörtasandil. Avalikkuse huvi püsib: iga uue vihje või analüüsi korral kerkib taas küsimus — kas ühel päeval tuuakse päevavalgele see, mida Cooper enda kaasa võttis?
Muide, mõned allikad on viidanud sellele, et ta võis olla invaliidistunud veteran, kuid ka selle kohta puudub lõplik tõendusmaterjal ja see on üks paljudest oletustest, mis ümbritsevad tema identiteeti.
