Gerard Kitchen "Gerry" O'Neill (6. veebruar 1927 – 27. aprill 1992) oli Ameerika Ühendriikide tuntud teadlane ja professori tasemel uurija, kes propageeris aktiivselt inimeste elamist väljaspool Maad. Ta õpetas füüsikat Princetoni ülikoolis ning tegeles eelkõige osakeste füüsika ja kosmoseehituse ideedega. O'Neill töötas välja mitmeid tehnilisi kontseptsioone, sealhulgas seadmeid subatomaarsete osakeste hoidmiseks — tema tööst rääkides mainitakse sageli terminit masina, mis võimaldab manipuleerida ja uurida subatomaarsete osakeste käitumist pikema aja vältel.
Haridus ja teadustöö
1954. aastal lõpetas O'Neill õpingud Cornelli ülikoolis. Seejärel suundus ta teadustööle ja õppetööle ning alustas Princetoni ülikoolis tööd osakeste füüsika alal. Oma uurimistöös töötas ta välja meetodeid väga kiiresti liikuvate subatomaalseid osakesi sisaldavate süsteemide hoidmiseks ja katsetamiseks. 1965. aastal kasutas ta oma seadet, et suunata ja kokkupõrkesse viia kaks osakest — see katse tehti Stanfordi ülikoolis ning tulemused aitasid paremini mõista näiteks elektroni ja teiste laetud osakeste omadusi ja käitumist.
Kosmosekoloniseerimise visioon ja praktilised ideed
Princetoni ülikoolis töötades hakkas O'Neill huvituma ideest, et inimesed võiksid elada ja töötada suuremates, tehislikult loodud asustustes kosmoses. Ta kirjutas kosmose linnade ehitamisest ning kavandas suuremate elamiskomplekside konstruktsioone — tuntumaks kujunes tema kosmosejaama kontseptsioon, mida nüüd sageli nimetatakse O'Neilli silinder. Sellised ruumiasustused oleksid pöörlevad cylinderid, mis tekitaksid tsentrifugaaljõu abil kunstliku raskusjõu; need kujutasid ette suuremahulist elamist, põllumajandust ja teisi ühiskondlikke funktsioone Maa-orbiidil või Lagrange'i punktides.
O'Neill avaldas ideid, kuidas ehitada ja varustada selliseid asustusi, kasutades Maa-lähedasi ressursse ning materjale, mis saadakse teisestest taevakehadest. Ta populariseeris massikandjate (mass drivers) kasutamist — lihtsustatud lahtikirjutuses seadeid, mis võimaldavad kauba ja materiaalsete kaupade saatmiseks kosmosesse odavamalt ja tõhusamalt. 1976. aastal ehitas ta koos kolleegiga Henry Kolmiga oma esimese massikandja prototüübi. Massikandjad olid osa tema laiemast plaanist kaevandada ja kasutada Kuu ning asteroidid kui materjaliallikat ruumiasustuste ehitamiseks.
O'Neill jagas oma ideid nii teaduslikus kui ka populaarteaduslikus vormis. Tema raamat The High Frontier (1976) tutvustas laiale avalikkusele kosmosekoloniseerimise võimalusi, tekitas suurt huvi kosmoseuuringute ja -arenduse vastu ning innustas rohkelt insenere ja harrastajaid. Ta osales 1975. aastal Princetoni ülikoolis peetud koosolekutel ja aruteludel, mis koondusid ümber Lagrange'i punktide idee ja mis aitasid alustada laiemat liikumist ruumikolooni ideede arendamiseks.
Space Studies Institute ja pärand
O'Neill asutas kosmoseuuringute instituudi (SSI), mille eesmärgiks oli soodustada uurimistööd ja tehnoloogilist arendust, mis teeb võimalikuks ruumitööstuse ja -koloniseerimise. SSI keskendus kosmose tootmise ja koloniseerimise probleemidele ning püüdis siduda akadeemilisi uurimusi praktiliste insenerlahendustega. Tema tööst ja ideedest said alguse paljud arutelud, projektiideed ning hobi- ning proffessionaalsed rühmitused, mis propageerisid inimeste laialdasemat viibimist kosmoses.
Gerard K. O'Neill suri 1992. aastal pärast pikka võitlust leukeemiaga. Tema pärand elab edasi teaduse, energeetika ja kosmoseuuringute valdkondades: ideed O'Neilli silindrist, massikandjatest ja ressursside kasutamisest Kuu ning asteroidide materjalist on tänapäevalgi osa aruteludest kosmoseehituse ja -koloniseerimise tehnilistest ja eetilistest küsimustest. Tema töö ühendas teoreetilise füüsika, insenertehnika ja avalikkuse kaasamise viisil, mis mõjutas järgmisi põlvkondi kosmoseentusiaste ja -spetsialiste.