Agilodocodon oli keskmise jura ajastu vareslaste suurune dokodont. See on varaseim teadaolev puule roniv imetajataoline therapsid.

Agilodocodon scansorius oli peast sabani umbes 13 sentimeetrit pikk ja kaalus umbes 27 grammi. Ta sarnenes välimuselt oravale; tal oli pikk suu, kumerad küünised ja painduvad pahkluu- ja randmeliigendid, mis on tüüpilised tänapäeva arboreaalsetele imetajatele. Eesmised hambad olid labidasarnased, mis näitab, et Agilodocodon scansorius võis närida puukoort ja süüa kummi või mahlu.

Leiukoht ja vanus

Fossiile leiti Kesk-Jura kihtidest Hiinast; leiud annavad aimu, et liigi elupaik asus metsarikkas keskkonnas, kus puud ja oksad pakkusid varjualust ja toitu. Keskmise jura ajastu vanus tähendab, et Agilodocodon eksisteeris üle 160 miljoni aasta eest — see on oluline andmepunkt varajase imetajataoliste elustiili ja ökoloogilise mitmekesistumise uurimisel.

Anatoomia ja kohastumine

Agilodocodon näitas mitmeid kohastumusi, mis viitavad ronimis‑ ja puueluviisile:

  • painduvad randme‑ ja pahkluu liigesed, mis suurendavad käe‑ja jalaliigutuste liikumisulatust;
  • kumerad küünised, mis aitavad haarduda puuokstest;
  • pikem ja kitsam nägu koos labida kujuliste eesmiste hammastega, mis võib viidata spetsialiseerumisele teatud toiduallikatele.

Sellised tunnused sarnanevad mitmele tänapäevasele arboreaalsele imetajale ning näitavad, et puul ronimise elustiil tekkis imetajataoliste hulgas juba varasel ajastul.

Toitumine ja teaduslik vaidlus

Algne tõlgendus, mille järgi Agilodocodon näris puukoort ja imes puunapast voolavat mahla, põhines eelkõige hammaste kuju analüüsil — labidasarnased esihambad võiksid olla hästi sobivad koore eraldamiseks ja sapstassimiseks. Siiski on selle tõlgenduse suhtes esitatud ka kriitikat: mõni paleontoloog leiab, et Agilodocodoni hambumus "erineb üsna palju" tänapäeva mahlasööjate ahvide omast ning pikk, õhuke alumine lõualuu võib olla liiga nõrk intensiivseks puukoore närimiseks. Alternatiivsed seletused hõlmavad putuktoidulisust või segatoitumist (nt putukad ja magus mahlaeritis).

Tähtsus ja järeldused

Agilodocodon on tähtis, sest see näitab, et juba jurakajal olid olemas väikesed, puueluviisile kohastunud imetajataolised loomad. See laiendab meie arusaama sellest, milliseid ökoloogilisi rolle varased mammaliaformid võisid täita ning kui mitmekesine oli nende elustiil enne tõeliste imetajate võidukäiku. Samas rõhutavad teadlaste vahelised vaidlused vajadust ettevaatlikkuse ja täiendavate fossiilsete leidude järele — paljud funktsionaalsed tõlgendused sõltuvad fossiili säilimisest ja üksikutest anatoomilistest tunnustest.

Kokkuvõttes peaks Agilodocodon vaatama kui huvitavat ja seni osaliselt vaieldavat näidet varajase mammaliformse evolutsiooni mitmekesisusest, mitte kui lõplikku tõestust ühele toitumis- või käitumismudelile.