King Kong on 1933. aasta mustvalge Ameerika õudusfilm, mille lavastasid ja produtseerisid koos Merian C. Cooper ja Ernest B. Schoedsack. Stsenaariumi kirjutasid Ruth Rose ja James Ashmore Creelman Cooperi ja Edgar Wallace'i loo põhjal. Filmi peaosades on Fay Wray, Bruce Cabot ja Robert Armstrong. Film linastus New Yorgis 2. märtsil 1933 ning sai nii publiku kui kriitikute seas laialdast tähelepanu.
Sisu
Filmi keskmes on seikleja ja filmimees Carl Denham, kes palkab näitlejanna Ann Darrow' (Fay Wray) ja laeva meeskonna, et otsida salapärast saart, mida väidetavalt hallavad ebatavalised olendid. Meeskond jõuab nii-öelda Skull Islandile, kus kohtavad dinosaurusi ja teisi ettekujutatavaid eluvorme ning kõige kohutavamat kohaliku elanikuga suhtlevat olendit – hiiglaslikku ahvi Kongi. Kong röövib Anni, Denham ja teised püüavad teda päästa, Kong tabatakse ja toimetatakse New Yorki, kus ta puruneb vabaduse ihalusest ja ronib lõpuks Empire State Buildingu tippu, kus fiilmi dramaatiline lõpplahendus aset leiab.
Tootmine ja eriefektid
Filmi eriefektid olid omal ajal ja ka järelkajades revolutsioonilised. Willis O'Brien vastutas stop-motion animatsiooni eest, luues liikuvaid mudelidetaile ning kombineerides neid otsefilmi võtetega. Toodangus kasutati erinevaid tehnikaid: stop-motioni mehhanisme (armatuure), matte-maalinguid, tagakombeprojektsiooni ja suureformaadilisi rekvisiite (sh täissuuruses käed ja pea), et luua muljetavaldav ja usutav maailma tunne. Need lahendused mõjutasid oluliselt hilisemaid eriefektide arenguid kinos.
Heli ja muusika
Filmi originaalmuusika on Max Steineri käe all ning tema partituur aitas oluliselt luua pingelist ja emotsionaalset atmosfääri. Steineri looming on tihti nimetatud üheks varaseks näidiseks modernse filmiskeene orkestratsioonist ja leitmotivide kasutamisest heliribas.
Näitlejad
- Fay Wray – Ann Darrow
- Robert Armstrong – Carl Denham
- Bruce Cabot – Jack Driscoll
- Frank Reicher – kapten Englehorn
Vastuvõtt ja pärand
Algselt esietendudes pälvis film palju tähelepanu oma visuaalse jõu ja seiklusliku loo tõttu ning osutus ka kommertslikult edukaks. Aastate jooksul on King Kong saanud kultusliku staatuse filmiajaloos – seda peetakse üheks tähtsamaks algusaegse eriefektide näidiseks ja üheks tooniandjaks suuresse monster-kino traditsiooni. 1991. aastal pidas Kongressi raamatukogu filmi "kultuuriliselt, ajalooliselt ja esteetiliselt oluliseks" ning valis selle säilitamiseks riiklikusse filmiregistrisse.
Filmi mõju on tuntav ka tänapäeval: seda on ümber tehtud kaks ametlikku täispikka korda (1976. ja 2005. aastal), ning Kong on püsiv osa populaarkultuurist – tema kujutis, lugu ja emotsionaalne motiiv (ahv ja "ilus naine") on inspireerinud lugematuid parodeid, järgesid ja memisid.
Tõlgendused ja kriitika
King Kong on tekitanud ka erinevaid tõlgendusi ja kriitikat. Mõned uurijad toovad esile filmis kajastuvaid võimsuse, teisestamis- ja eksotiseerimise teemasid ning on arutletud selle üle, kuidas kujutatakse "võõraid" rahvaid ja Anni rolli kui ohvrit/objekti. Samas on Fay Wray esitust ja tema ikoonilist häälepilti sageli kiidetud ning tema karakter on jätnud tugeva jälje filmi ajalukku.
Restaureerimine ja kättesaadavus
Filmi originaalversioon on läbi aastakümnete restaureeritud mitmel korral ning see on kättesaadav ka erinevatel digiformaatidel ja väljaannetes. Tänu säilitustöödele ja analoogide muundamisele on kaasaegne vaataja võimeline kogema filmi võimalikult heal kujul.
King Kong jääb oluliseks sillaks varase Hollywoodi eriefektide legendi, seiklusliku jutustuse ja popkultuuri ikonograafia vahel.
