William Henry Harrison Miller (6. september 1840 – 25. mai 1917) oli USA jurist ja Ameerika Ühendriikide peaprokurör. Ta kuulus oma aja tuntumate õigusteadlaste hulka ning on mälestatud nii riikliku teenistuse kui ka kohaliku õiguspraktika kaudu.
Miller sündis Augustas, New Yorgis, ja lõpetas 1861. aastal Hamiltoni kolledži. Pärast ülikooliõpinguid täiendas ta oma õigusalaseid teadmisi, õppides õigusteadust ülemkohtunik Morrison Waite'i büroos. Aastal 1865 astus ta Indiana osariigis Perus advokatuuri ja alustas praktikat selles linnas; ta töötas lühikest aega advokaadina ning täitis ka maakonna koolide eksamineerija ametikohta, mis peegeldas tema huvi hariduse ja avaliku teenistuse vastu.
Mitmete aastate jooksul oli Miller tihedalt seotud Benjamin Harrisoni õigusnõustamisega ning tegutses sellejuures kui Harrisoni usaldusadvokaat ja nõunik. Aastal 1889 nimetas president Harrison Milleri Ameerika Ühendriikide peaprokuröriks. Peaprokurörina juhtis ta õigusteenistust (Department of Justice), oli presidendi ja föderaalse valitsuse peamine õigusnõunik ning esindas riiki vajadusel ülemkohtus ja muudes õiguslikes vaidlustes. Miller teenis selles ametis kuni 1893. aastani, olles osa administratsioonist, mille õiguspoliitika mõjutas tollaseid liidu- ja äriõigusega seotud küsimusi.
Pärast ametist lahkumist naasis Miller eraõigustalitusse ja jätkas advokaadina tööd Indianas; ta jäi aktiivseks riigiõiguse ja kogukondliku elu osas. Tema karjäär oli märgiline nii riiklikus teenistuses kui ka kohalikes õigusringkondades.
Miller suri 1917. aastal Indianapolises, Indianas, ja on maetud Crown Hilli kalmistule selles linnas. Tema pärandiks jääb roll föderaalse õiguse nõustajana ja panus Ameerika õigussüsteemi toimimisse lõppimist ja konstitutsiooniliste küsimuste tõlgendamisel.