Kardinal-nepo (ladina: cardinalis nepos; itaalia: cardinale nipote) tähistas paavsti sugulast — tavaliselt vennapoega või mõnikord teist lähisugulast —, keda paavst nimetas kardinali auastmesse. See tava, mida sageli nimetatakse ka nepotismiks, sai alguse keskajal ja jõudis eriti tugevalt esile keskaja ja varauusaegsete paavstide valitsemise ajal.
Ajalooline taust ja eesmärk
Kardinal-nepo ametikoht tekkis osaliselt praktilistel põhjustel: paavstid usaldasid oma lähisugulasi, kes aitasid juhtida paavsti majapidamist, hallata era- ja kiriklikke rahasid ning esindada paavsti poliitilistes ja diplomaatilistes küsimustes. Kardinal-nepo võis juhatada paavsti korterit, koordineerida sidemeid maapealsete võimudega ja mõnikord osaleda konklaavides, kus valiti uus paavst. Samas muutus see süsteem kergesti kuritarvitatavaks, sest sugulased kasutasid tihti oma positsiooni isiklike ja perekondlike huvide edendamiseks.
Funktsioonid kuriaas
Kardinal-nepo oli sageli paavsti peamine ja usaldusväärne abilinn, kelle roll hõlmas nii administratiivseid kui poliitilisi ülesandeid: juhtimine paavsti majapidamises, kiriklike ja maapealsete tulude haldamine, diplomaatiaga tegelemine ja mõnikord ka sõjaliste või territoriaalsete huvide eest seismine. Amet oli tihti ametlik osa roomakatoliku kiriku kuraatooriumis, kuid see positsioon ei täielikult jäädvustunud elu lõpuni — valitseva paavsti surma korral vabanes kardinal-nepo ametikoht ja uue paavsti võimu all võis ametikoha täitmine muutuda.
Raske kriitika ja nõudmine reformiks
Kardinal-nepo amet põhjustas laialdast kriitikat ja süüdistusi nepotismis, sest see soodustas perekondliku influentsi ja mõnel juhul juhtis oluliste kiriklike ressursside ärakasutamiseni. Reformimeeleolud kasvasid 17. sajandil, kui kiriku sees ja väljaspool nõuti suuremat korruptsioonivastast tegevust ning selget piiritlemist, kes võib vallata otsustavaid ameteid.
Kaotamine ja pärand
Aastal 1692 pani paavst Innocentus XII keelu, millega see traditsioon ametlikult lõpetati. Kehtestatud paavlik bull Romanum decet pontificem piirajaga ja keelustas sugulaste soodustamise kõrgetes ametites ning vähendas võimu, mida paavsti lähedased omasid. Selle peale kaotas kardinal-nepo kui institutsioon oma tähenduse ning tema rollide suurem osa hakkas aja jooksul langema Vatikani ametnike, eeskätt Vatikani riigisekretäri, pädevusse. Tänapäeval täidab paljusid varasema kardinal-nepo administratiiv- ja diplomaatiavastutusi just Vatikani riigisekretär.
Kokkuvõttes tähistas kardinal-nepo sajanditepikkust nähtust, mis ühendas perekondlikku lojaalsust ja kiriklikku võimu, kuid mis reformide tulemusel 17. sajandi lõpus ametiülesannetena ümber korraldati ja institutsionaalselt lõpetati.
