Karolingid: Frangi dünastia, Karl Suur ja Püha Rooma impeerium (751–987)

Avasta Karolingide tõus ja langus (751–987): Karl Suure, Pepini ja Püha Rooma impeeriumi lummav ajalugu, mis muutis keskaegset Euroopat.

Karolingide dünastia oli Frangi aadlisuguvõsa, kes muutis 8.–10. sajandil Lääne-Euroopa poliitikat ja riigikorraldust. Dünastia valitses erineval määral aastatel 751–987 ja tõusis Merovingide võimu nõrgenemise järel nende järeltulijaks: Karolingid olid linnapeade, kuningate ja vürstide hulgas ning nende tuntum liige oli Karl Suur. Dünastia nimetus tuleneb Karl Suure nimest; tema eelkäija ja üks keskseid tegelasi oli Karl Martel, kelle järgi perekond sai tuntuks — Karl Martel oli ka vanaisa Karl Suurele. Palee linnapead (majesteedi käskjuhid) hoidsid sageli tegelikku võimu trooni taga.

Taust ja võimu kujunemine

Karl Martel (hüüdnimega "Haamer") tugevdas frankide positsiooni pärast 7. sajandi lõpu ja 8. sajandi alguse sõjapingeid. Tema pojad pärisid tema mõjuvõimu: Karl Marteli pojad olid Pepin ja Carloman (tähtis on siin eristada kahte ajaloolist Carlomani — Karl Marteli poeg ja hilisem Pepini poeg). Pepinist sai hiljem kuningas. Pepin jättis oma võimu edasi oma poegadele, Pepin III-le ja tema pojadele — see aitas alustada Karolingide ametlikku kuningavõimu.

Pipini kuningaks saamine ja dünastia algus

Aastal 751 viidi Merovingide formaalne kuningavõim lõpule: viimane Merovingide kuningas Childeric III langetati ja Pepin III (tuntud ka kui Pepin Lühike) sai frankide kuningaks. Selle protsessi juures oli oluline roll ka paavstil. Originaalsesse allikasse on kantud, et Paavst Stefanus III sõitis Prantsusmaale ja pani Pepinile krooni pähe; ajalooallikates mainitakse samuti Paavst Stefanust (Stephanus II/III sõltuvalt allikast) kui paavsti, kes andis kirikliku toetuse Pepinile ja tema järeltulijatele. Pepin jagas oma valdused oma poegade vahel — neist said kuningriigi järglased, sealhulgas Karl ja tema vend Carloman.

Karl Suur (Charlemagne) ja impeeriumi laienemine

Pepini poegadest kujunes lõpuks võimas valitseja: Karl Suur (Charlemagne) konsolideeris ja laiendas frankide võimu. Alguses jagasid Karl ja tema vend kuningriigi, kuid vend Carloman (Pepini poeg) suri 771. See jättis Karli ainsaks valitsejaks. Karl Suur võitles ja alistas mitmeid rahvaid, sealhulgas langobardid, sakslased (sakstid) ning sõdis avaritega, laiendades oma mõju Kesk- ja Lääne-Euroopas. Aastal 800 kroonis paavst Leo III Karli Püha Rooma keisriks, mis tähistas Euroopa poliitilise ja kirikliku autoriteedi ühendamise katset antiikse Rooma keisririigi traditsiooni varal.

Administratsioon, kultuur ja reformid

Karolingide ajal tehti olulisi riigikorralduslikke ja kultuurilisi reforme:

• Halduse ülesehitus: valitseti maakondi ja krahvkondi, mille üle andsid aru kohtunikud ja krahvid; riigi keskne kontroll püüti säilitada missi dominici ehk keisri saadikute kaudu.
• Õigus ja kiriku roll: kuningad ja keisrid toetasid kirikut, anuses kiriklikku legimitatsiooni (nt anuteerimine ja kuninglikud õnnistused) ning kasutasid kirikut halduspartnerina.
• Carolingide renessanss: Karl Suure ja tema õukonna all toimus kultuuriline taassünd — parendati kirjapidet (Carolingian minuscule), koondasid ja kopeeriti antiikseid tekste, toetasid õppimist ja kirikliku administratsiooni korrastamist.
• Armee ja piiride kaitse: vastupanu viikinkidele, maavägede organiseerimine ja varasemate rooma tüüpi struktuuride kohandamine kohaliku väeüksuste tasemel.

Jagunemine ja langus

Pärast Karli surma (814) päris trooni tema poeg Louis Vagaadile, (originaalteksti link säilitub siin) — ajalooliselt tuntud kui Ludvig Vanda või Ludvig Vii eri allikates (Louis the Pious — Karl Suure poeg — ning hilisemad järeltulijad lõid keeruka pärilussaaga). Peale Karli järglasi jagunes impeerium mitmeks osaks, suureks pöördepunktiks oli Treaty of Verdun (843), millega Karolingide impeerium jagati kolmeks osaks Karli pojapoegade vahel: Lotharingia (keskosa), Lääne-Franconia (hilisem Prantsusmaa) ja Ida-Franconia (hilisem Saksamaa). Selline jagunemine kiirendas poliitilist killustumist ja feodaliseerumist.

9. sajandi jooksul kasvasid välisohtud — 9. sajandi lõpu poole püsis surve viikingite, maagiarite (magyars) ja teiste rühmituste rünnakute tõttu ning kohalik võim püsis üha enam kohalikul aristokraatial. See kõik nõrgendas keskset Karolingide võimu. Aja jooksul hakkasid piirkonnad üha iseseisvamaks muutuma, mis viis impeeriumi lõplikule lagunemisele . Dünastia poliitiline mõju nõrgenes ning vältimatu osana selle lõppemisest tekkisid uued dünastiad ja kohalikud valdused.

Pärand ja järgnev ajajärk

Kuigi Karolingide poliitiline võim lõppes, jäi nende pärand püsima:

• Kiriklik ja kultuuriline pärand: karolingide renessanss ja administratiivsed reformid mõjutasid keskaja kirjandust, koolitust ja kirjalikku haldust.
• Poliitiline mõju: Karolingide periood kujundas tulevaid riigipiire ja valitsemispraktikaid Euroopas; nende kuninglik õigus ja anuteerimiskombestik mõjutas hilisemat kuningavõimu ja paavsti-rolli.
• Üleminek: Lääne-Frankia viimased Karolingid kaotasid omandi ja võimu järk-järgult ning 987 tõusis troonile uus võim — Capeti dünastia (Hugh Capet) — mis tähistas lõplikku lõppu Karolingide valitsusele Lääne-Frankias.

Kokkuvõttes aitasid Karolingid selgelt kujundada varakeskaegset Lääne-Euroopat: nad lõid ajutise ühtsuse, edendasid haridust ja halduskorraldust ning nende pärand mõjutas Euroopa poliitilist, kiriklikku ja kultuurilist arengut veel sajandeid pärast nende dünaastia langust.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Karolingide dünastia kõige kuulsam liige?

K: Mida tähendas Karl Martel frangi keeles?

K: Kuidas sai Pepin III frankide kuningaks?

K: Millega teenis Karl Suur oma nime?

K: Kes kroonis Karl Suure Püha Rooma keisriks?

Küsimus: Kes päris kuningriigi pärast Louis'i?

K: Miks Karolingide impeerium lõppes?

Otsing