Cartwheel galaktika (tuntud ka kui ESO 350-40)) on umbes 500 miljoni valgusaasta kaugusel asuv läätsedega galaktika tähtkujus Sculptor. Selle nähtav ülevaade meenutab ratta ketast — keskne tuum, raadiuse suunas väljaulatuv "südamik" ja sellega ühenduvad spiraalitaolised süljed ning ümberringi väga hele välisring.

Asukoht, suurus ja mass

Välisringu läbimõõt on ligikaudu 150 000 valgusaastat, mis on veidi suurem kui Linnutee. Galaktika pöörlemiskiirus on hinnanguliselt umbes 217 km/s. Erinevad uuringud annavad massile erinevaid väärtusi sõltuvalt sellest, kas mõõdetakse tähe-, gaasi- või kogu dünaamilist massi; artiklis toodud väärtus 2,9–4,8 × 10 9 päikese massi iseloomustab mõnda hinnangut (mõnel puhul võib tähe- ja gaasimassi palju suurem olla), seega massi täpne määramine varieerub meetodite ja andmestike lõikes.

Struktuur ja teke

Cartwheel on klassikaline näide nn rõngagalaktikast. Selline struktuur tekib tavaliselt peahoogudena — väiksem kaaslane läbib peaaegu otse suurema galaktika keskme, tekitades densiteedilaine, mis liigub galaktika plaadist väljapoole. See laine koondab gaasi ja kutsub esile tugevad tähetekke piirkonnad, mis annavad välisringile selle heleduse. Keskosas on tihedam tuum ning seda ühendavad sinakashallid või punakasjasked "süljed", mis näivad nagu vardad või kiired, mis viivad keskust välisringini.

Vaatlused erinevates lainepikkustes

  • Optilistes ja ultraviolettpiltides paistavad välisringi heledad, sinakad täheparved — need on noored ja massiivsed täheparved, mis tekkisid pärast kokkupõrget.
  • Raadiosageduslikud vaatlused näitavad sageli erinevat struktuuri ja emissiooni — raadiosignaal tuleneb peamiselt sünotroontest (relativistlikud elektronid ja magnetväljad) ning radio- ja optilised "süljed" ei kattu alati täpselt.
  • X-kiirguses on leitud väga heledaid punktallikaid (nt ULX-id), mis viitavad intensiivsele akretsioonile või suurte massidega tähejärgsetele objektidele.
  • Infrapunas ja radio-uurimused aitavad mõõta tolmu ja külma gaasi hulka, mis omakorda kirjeldab tulevast tähetekke potentsiaali.

Ajalugu ja tähtsus

Cartwheel avastas Fritz Zwicky 1941. aastal. Zwicky kirjeldas seda kui "üks kõige keerulisemaid struktuure, mis ootab seletust tähtede dünaamika alusel" — tänapäevaks on sel struktuuril aga hästi seletatav tekkemehhanism kokkupõrke ja densiteedilaine abil. Galaktika on olnud tähtis laboratoorium ring-moodustiste, intensiivse tähetekke ja galaktiliste kokkupõrgete uurimiseks.

Tulevik

Rõngastruktuur on ajutine nähtus — mõne sajandi miljoni aastaga kaduvad eredad noored täheparved ja galaktika stabiliseerub uueks konfiguratsiooniks. Cartwheel jätkab olema aktiivse teadusuuringu objekt, mida uuritakse nii maapealsete teleskoopide kui ka ruumiteleskoopide andmetega, et paremini mõista galaktikate evolutsiooni pärast suuremaid interaktsioone.

Cartwheeli on ametlikult vaadeldud mitmel lainepikkusel ja piltide hulgas on ka tuntud Hubble’i kosmoseteleskoobi võtteid, mis on aidanud detailselt kaardistada selle keeruka struktuuri ja eristada eri populatsioonide tähti, gaasi ning tolmu.