Tšiili Antarktise territoorium on Tšiili poolt alates 1940. aastast taotletud ala Antarktikas. Tšiili nõue hõlmab tavapäraselt sektorit lõunapoolsetest laiuskraadidest alates (tavapäraselt lõuna pool 60°S) ja umbes meridiaanide vahemikus 53°W–90°W, mistõttu see kattub osaliselt Argentiina ja Briti Antarktise nõudmistega. Nõude aluseks on ajaloolised, geograafilised ja administreerimisega seotud argumendid ning Tšiili kohalolek piirkonnas aastakümnete jooksul.

Ajalugu

Tšiili hakkas oma taotlust Aafrika-väliselt väljendama 1940. aastatel, kui valitsus andis territoriaalseid deklaratsioone ja asutas esialgseid ekspeditsioone ning rajatisi. 11. juulil 1961 loodi Antártica nime all omavalitsusüksus (comuna), mis on mõeldud selle antarktika-ala haldamiseks. Alguses kuulus see Magallanesi provintsile; 1975. aastal asutati aga Antártica Chilena provints, mis tegi ala halduslikult sõltuvaks provintsi pealinnast Puerto Williamsist.

Haldus ja omavalitsus

Antártica on Tšiili haldussüsteemis määratletud kui omavalitsusüksus (commune), mis kuulub Antártica Chilena provintsi ja omakorda Magallanes y la Antártica Chilena piirkonda. Praktikas on halduslik ja logistiline juhtimine seotud Tšiili lõunapiirkondadega (näiteks Punta Arenas ja Puerto Williams), kus asuvad samuti paljud provintsihalduse teenused ja laevastiku mitte-Antarktika baasid.

Geograafia ja rajatised

Vähemalt osa Tšiili nõudest hõlmab Antarktika poolsaarte lähedal asuvaid saari ja jääväljundeid, sealhulgas King Georgei saart (tihti nimetatakse ka äänes), kus asuvad mitmed Tšiili ja rahvusvahelised teadusjaamad. Tšiilil on Antarktikas mitmeid talitatud ja väljasõidubaase ning püsivaid teadus- ja logistilisi rajatisi, sh:

  • Base Presidente Eduardo Frei Montalva (King Georgei saarel) ja sellega seotud tsiviilleviku punkt Villa Las Estrellas, kus on kool, postkontor ja meditsiiniteenused;
  • General Bernardo O'Higgins ja teised maabaasid Antarktika poolsaarte lähedal;
  • lennu- ja meretugikeskused, mis võimaldavad teadus- ja logistikatoiminguid ning varustuse liikumist.

Antarktika tingimused on rängad: kliima on äärmiselt külm, tuulise ja jääga domineeriv ning enamik alast on kaetud püsiva jääga. Sellegipoolest on kriitiline teadusuuringutele ja rahvusvahelisele koostööle.

Teadus, elanikud ja teenused

Tšiili aktiivsus Antarktikas keskendub peamiselt teadusuuringutele (glatsioloogia, meteoroloogia, bioloogia, geoloogia jm), logistikale ning perioodilisele ja piiratud püsielektrimisele. Villa Las Estrellas ja mõned baasid pakuvad võimalust mõnele püsiasukale (töötajad, teadlased ja vahel pered) — elanikkond on siiski väike ja tihti hooajaline. Tšiili tagab baaside varustuse, meditsiini- ja haridusteenuse piiratud mahus ning postiteenuse.

Rahvusvaheline ja õiguslik staatus

Antarktika leping (alla kirjutatud 1959, jõustunud 1961) külmutas kõik Antarktika nõuded: leping ei tühista riikide varasemaid nõudeid, kuid keelab uute nõuete esitamist ja sätestab, et Antarktika kasutatakse ainult rahumeelsetel eesmärkidel ja teadustööks. Lisaks sätestab leping relvade ja sõjaliste tegevuste keelud ning edendab teaduslikku koostööd ja andmete vahetust. 1991. aastal vastu võetud Madrid i protokoll lisas tugeva keskkonnakaitse raamistikku ning keelas mineraalide kaevandamise kuni edasiste otsusteni.

Kuna Antarktika nõuded kattuvad, siis reaalses rahvusvahelises praktikas valitseb kompromiss: paljud riigid ei tunnusta teiste riikide nõudeid formaalselt ja keskenduvad lepingust tulenevale koostööle. Tšiili hoiab oma kohalolekut baaside, teadusprogrammide ja administratiivsete toimingute kaudu, kuid osad tegevused on reguleeritud rahvusvaheliste kokkulepete ja teaduskoostöö raames.

Kokkuvõte

Tšiili Antarktise territoorium on Tšiili ajalooliselt ja administratiivselt nõutud ala, kus riik on säilitanud püsiva kohaloleku teadus- ja logistiliste rajatiste kaudu. Rahvusvaheline õiguslik raamistik, eelkõige Antarktika leping ja Madrid i protokoll, määravad siiski piirid riiklikele tegevustele, rõhutades teaduse ja keskkonnakaitse prioriteeti ning külmutades territoriaalsed vaidlused seni, kuni rahvusvaheline kogukond otsustab teisiti.